Imetlen neid...
Minu avaram pilk on tulnud alles kurbadest kogemustest, kui olen tahtnud kuraasikalt läbi metsa uhada, ja olen siis tegelikkuses tihnikusse kinni, rapsima jäänud :D
Hiljuti helistas mulle noormees, kes tegeles Dormeo värginduste kaelamäärimisega...
Ja kuigi see kõik oli mõttetu ja tüütu, kiitsin ma seda poissi mõttes, et ta vähemalt püüab, mitte ei leia lihtsalt, et ta on liiga hea töö jaoks, mille jaoks piisab pisukesest koolitusest.
Pean mehelikuks seda, et inimene püüab siiski leiva lauale tuua, ka siis, kui amet pälvib ninakirtsutamise enam vähem kõigi silmis.
Olen sama mõelnud nende noorte kohta, kes kaubanduskeskustes elektrit ja internetti pähe püüavad määrida: et see on kohutavalt tüütu mulle kui poe kliendile, kuid noormehed on väga tublid, sest nad püüavad täita oma ürgset leiva lauale toomise kohustust. Kui oskusi parema töö jaoks pole, siis tehakse halvema mainega tööd ja kõik. Kui ei meeldi, siis haritakse ennast. Aga noorte meeste puhul tunnen, et mida iganes tööd nad teevad - tublid on! Väga tublid. Nii lihtne oleks emme rahakoti ääres kräunuda, kuni doktorikraad käes. (Eee... tegelikult see ka ilmselt lihtne pole :D)
...
Ma magan jälle mühinal...
Nii et tõesti oli Õe pulm see, mis mu uneajast pool maha kaksas.
Miks? - Mul pole küll kõige õrnematki aimu.
Empaatia lihtsalt? Õe pingele kaasa elamine, kuigi ta on teiselpool maakera?
Võimalik!
Igatahes nüüd on kõik möödas ja magan jälle nagu paks notsukene :)
1 kommentaar:
Minu arvates on mcdonaldsis töötavad lapsed hästi tublid! Päris karm töö ja režiim neil seal kindlasti. Esimeseks-teiseks töökohaks ikka väga arendav ja õpetav töö.
Kaubanduskeskuste elektri- ja pangamüüjaid ma ka ei karda ega põlga, julged inimesed.
Postita kommentaar