Aga esimene näidend meeldis mulle küll väga!
Sündmused leiavad aset 1930. aasta kandis, mingis Poola väikelinnas. Loo keskmes on juudi harrastusteatritrupi liikmed, kes püüavad lavastada ja esitada lugu Dreyfusi afäärist (Dreyfus oli Prantsuse sõjaväelane, keda alusetult süüdistati riigireetmises /1895. a kandis/ - paljude tolleaegsete kultuuriinimeste meelest ainult selle pärast, et ta oli juut - keegi ei kaitse juuti ja kõigil on hea meel, et "omad inimesed" jäetakse rahule - ning hiljem selgus, et riigisaladusi müüs tõepoolest hoopis keegi teine - oli vist nii?) ja sellest, kuidas tollases Euroopas hakkas (taas) pead tõstma juudivaenulikkus.
Nojaa.
Näitetrupi liikmed, neid on kuus, kemplevad omavahel. Dreyfus/MICHEL ei saa paatost täis sõnavõttudega hakkama. Ta on intelligent, rahulik inimene - fraasid kodumaa lipu ja armee armastamisest kõlavad tema suus tuhmilt ja kahtlevalt. Dreyfus pole talle sümpaatne. Ta ei taha seista õlad taga, rind ees ja neid piinlikult kõlavaid fraase lausuda. Vaidlevad...
MICHEL: Miks ta siis kapteniks hakkas, ilusa vormi pärast või? Ei, ei, vere maitse, vere maitse...! See sinu Dreyfus oli lihtsalt hull...
MIRJAM: Ei olnud. Ta lihtsalt armastas oma maad ja armeed...
MICHEL: Jaa-jaa, just seda ma räägingi: hull...
Lavastajat/MAURICE'i ajab kõige rohkem närvi kõige kogenum trupiliige ARNOLD, kes käib ja õpetab ja kelle arvamusavaldustel pole otsa ega äärt - veel tüütum on see, et kui teised on soliidsed, siis tema on selline... lärmakas ja paljusõnaline.
Sellegipoolest on nende irooniline kemplemine huvitav ja mõnus, väga usutav ja loomulik!
Näiteks...
Vanemad trupiliikmed ja armsamad, ARNOLD ja ZINA värvivad dekoratsioone ja vaidlevad...
ZINA (jätab töö pooleli ja mõtiskleb): Üks väike asi on veel, millest ma aru ei saa...
ARNOLD: Üksainus?
ZINA: Ma olen näidendi mitu korda läbi lugenud, ma olen osalenud paljudes proovides ja ometi...
ARNOLD (jätab ka värvimise pooleli): Ja ometi? Noh, lase tulla, ma tahan juba rutem teada saada, mis võis sulle sinu legendaarse taiplikkuse juures arusaamatuks jääda!
Asi, mis Zina pead vaevas oli see: midagi see Dreyfus pidi ometigi tegema, et talle kallale tuldi. Kunagi pidi ta inimesed ikkagi enda vastu keerama millegagi. Reetmises ta jah, süüdi polnud, aga milleski siiski. Pole ju võimalik, et talle ainult juut olemise pärast kallale tuldi - kui asi oleks olnud nii, poleks tal olnud võimalik sõjaväelist karjääri üldse tehagi!
Ja eks see küsimus vaevab kõiki juute ja mõtlejaid - mis see on, millega juudid läbi tuhandete aastate on rahvaste pahameele enda peale tõmmanud. Tuhandeid aastaid on neid siit-sealt välja aetud. Miks? Kas nad tegid midagi halba? Millal ja mida? Põhjus peab ju olema! Ei?
Siis aga juhtub selline asi, et kohaliku lihuniku naisel leitakse olevat armuafäär lihuniku abilisega. ARNOLD satub paanikasse - tema meelest kütavad mehed end nüüd üles ja tahavad kellelegi kätte maksta. Kuna naiste ja abitööliste kimbutamisel on hind, mida mehed maksta ei taha, on juudid alati olnud selleks käepäraseks patuoinaks nagu Dreyfus omal ajal. Teised ütlevad Arnoldile, et ta on peast soe. Arnold aga näeb igas asjas - näiteks selles, et linnarahvas laulab tänavatel kristlikke laule - märki sellest, et olukord kisub juutide jaoks teravaks.
Ja ei lähegi palju aega, kui uksele koputavad kaklushimulised mehed.
Kuigi mitte keegi peale Arnoldi seda uskuda ei suuda, lähebki rüsinaks.
Vähemalt see hea asi juhtub, et Dreyfus/MICHEL leiab oma hääle, mis sobib loosungite hüüdmiseks :D... vehib seal, munder seljas, oma mängumõõgaga :D ja lubab suurtükitulega tervitada järgmisi kakukulle :D
Kuid trupp laguneb. Kolm kuuest näitlejast sõidab mujale elama. MICHEL ja MIRJAM Berliini - nad on kindlad, et seal on turvaline, kuna alles paarkümmed aastat tagasi said sakslased sõjas pähe; pole usutav, et nad uuesti sõdima tahaksid hakata. Ja üks sõidab suuremasse Poola linna ja hakkab kommunistiks. Nad usuvad helgema tuleviku saabumisse, loodavad selle peale; selle lootusrikka tooniga lõppeb näidend - lugeja aga teab, et õudused nende jaoks alles algavad.
---
Raamatus on veel kaks näidendit, aga neist koos kirjutada läheks pikaks... ja muidugi - ma pole neid veel lugenud ka :D
---
Alati on rõõm õppida uusi sõnu:
ŠA - "tasa!" jidiši k
OMEIN - nii hääldub jidišis "aamen"
KOL NIDRE - "suure lepituspäeva" kõige tähtsam palve, millega (üks kord aastas) tühistatakse kõik mõtlematult antud lubadused. :D - võimas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar