Minu väike paradiis

- fb -

Umbes nädala pärast pean minagi arsti juurde minema ja vaatama, kas mu töövõimetust on võimalik pikendada.

Paraku... pärast selle protsendi saamist on mul olnud justkui nõrkuse tõend tagataskus, millele toetudes olen nagu Mõõkade Kuningas (samuti kaart tarot'-pakist :D, nagu ka Karikate Emand) seisnud oma vaikuse, liikumatuse ja rahu eest, mistõttu ma olen praeguseks üpris tasakaalukas seisus ning võibolla ei peakski seda protsenti saama... Eriti rõõmustavad tulemused sain siis, kui lõpetasin ka igapäevase koristamise ja söögitegemise :D  Ma ise võin ju arvata, et ei saa suuremat koormust endale võtta ilma mõistust kaotamata, aga kuidas ma seda tõestama peaksin, kui tegelikult tunnen end  hetkel tasakaalukana?

-fb-

Saan ka suurepäraselt aru, et riigi rahad tulevad nii: lähed tööle, jääd haigeks, saad raha, kosud kodus, raha enam ei saa, lähed tööle, jääd haigeks, saad raha, kosud kodus, raha enam ei saa, lähed tööle...
Inimene ise tahaks ikka tervist säilitada, aga see pole kahjuks mõeldav... :D
No ma lähen uurin, igatahes.


Kui varem võttis suure ampsu meelerahu ära kasvõi ainult see, et kellegiga kohtudes sai enam-vähem kokku lepitud järgmine kohtumine, kuhu ma küll sugugi ei tahtnud minna, ning siis kraapis iga päev kusagil sügaval selline mure, et mis vabanduse ma seekord leian, ja kas see läheb läbi - või õnnestub mul päriselt haigeks jääda, nii et ma ei pea valetama, siis nüüd ma olen kohe ära öelnud, et ma ei kohtu, pulma ei tule ja käin ainult tiiru ümber oma paneelmaja kui üldse kusagil, ja külalisi vastu võtta ka ei jaksa.

- izismile.com -
Ma igaks juhuks lisan, et see on nali, mitte et ma mõtleks nii :p

Ja varem, kui siis oli kusagile minek, tundsin alati süümekaid, et ajan VT enda juurest minema, kuna vajan enne ja pärast käiku paar tundi 'tahenemisaega'. Nüüd aga - niipea, kui tunnen pinevust endas - ütlen kohe VT'le, et tead, emme peab nüüd varsti sinna-tänna minema ja sa ju tead, et emme vajab paar tundi vaikust ja üksindust enne kodust lahkumist.
Ega VT'l selle üle ikka hea meel pole, kuid nüüd ei järgne mingit jorinat - tema ka teab ja usub, et nii see lihtsalt on ja temapoolne hukkamõist minu nõrkuste ja veidruste suhtes asja paremaks ei tee.

Nii siis ongi kujunenud, et praegu polegi midagi, millega ma rinda ei jaksa pista.

Samas pole mul kahtlustki, et kui elu jälle kiiremaks läheb, kaon endal samamoodi käest, depressiooni sügavikesse ja jätan VT üksi. Ja VT... noh, ta on ikkagi mu edukaim projekt seni :D
Kui ma üldse midagi teen, siis olen pigem temaga ja hoolitsen tema eest, kuni ta seda enam ei vaja.
Napakas oleks oma napp jõud mujale suunata!

Eile viisin VT Raekoja platsile laulma, ise jõudsin enne kontserti kaubamajas ära käia, et osta endale veekindel ripsmetušš, veekindla ripsmetuši eemaldaja ja Mudlumi raamat jõulukingiks. Kui kellatorni kellade orkester oma piinlikult hädist "Oh kuusepuud" plõnnis, olin juba tagasi - ja tõesti armas oli kuulata neid nelja laulu, kuigi mõnel juhul oli justkui KÕIGIL lastel sõnad meelest. :)
Siiski ... rõõmus oli, kiigutasin end muusika taktis, ei saanud kuidagi rahulikult seistud :D ja muudkui naeratasin, kuigi mul ei õnnestunud VT'd leida - oli teine tagareas, suurte tüdrukute selja taga - ta on mul ju tillukene :)

Ma ei ütleks, et jõulud on maagiline aeg... Mittekristlasel, kes ka oma suguvõsaga kohtuma ei lähe, on üsna kummaline tähistada Jeesuse sündi... See on lihtsalt üks kentsakas ettekääne end täis puukida ja endale midagi ahvatlevat kinkida, eriti peres, kus täiskasvanute sünnipäeva ka ei tähistata :D
Aga noh, midagi halba selles ka pole, ja jõulukaunistused meeldivad mulle kohe väga, just õues!
Kena maailm! :)