***

Mamm-mamm-mamm-mamm-majakene memm-memm-memm-memm-mere ääres...

See oli proov.

Kuidagi kokutades tuleb see blogimine, kui pole mõnda aega pikemat teksti kirjutanud :D


Isa helistas! Rääkis mitut huvitavat juttu. Näiteks, et Vend pole ikka normaalset tööd leidnud ja olevat Issakesele kirjutanud, et kui Austraalia ära tüütab, siis tuleb pärast Õe India-pulmi (märtsis) Eestisse tagasi.

Mäh?

Üksi tuleb tagasi või?
Või võtab lapsed kaasa?
Ühe lapse? - Maša kippuvatki kogu aeg tagasi koju ja kui ta aru sai, et nii lihtsalt see ei käi, et ronid aga autosse ja nõuad koju, siis hakanud küsima, et millal me "lenku" peale läheme?

-isa kahe lapsega-

Või ikka Z ka tuleb? Tal oleks vast kurb küll nii ruttu tagasi sõita... alles keetis seal kängurusabasuppi ja siis, kolksti, tagasi Külmale Maale, kus orav närib käbijuppi...

Aga ka Õde ütles, et tuleks pärast pulmi Eestisse Issakest üllatama, nii et mina hakkasin juba ütlema, et oi, kui tore, siis Vend ja Õde saavad koos sõita Indiast Eestisse, kui tuli meelde, et see pidi ju üllatus olema, nii et ma kokutasin pikka aega, et oi, kui tore... khm-khm..., või siis niimoodi..., vaata-aga-vaata... hmm...haa... Ma olen megavilets saladuste hoidja, sest kui ma tean midagi rõõmustavat, tahan ma hirmsasti rääkida, sest ma ise pea-aegu hüppan rõõmust üles-alla - no kuidas ma siis ei räägi? Ja kui on midagi sünget, siis ma ju elan kaasa ja muretsen ja tahan, et teised ka teaksid, et ühel meie kõige lähematest inimestest on mingid raskused, et ehk on mingit nõu või kasvõi meie kaks saame lohutada teineteist. Ja kui on mingi tabu-teemaline saladus, siis on see ju nii põnev ja tobe on rääkida vähem põnevatest asjadest, kui mul on üks väga põnev teema :D
Aga tore on, et ma eriti kellegagi ei suhtle - ei kuule ma eriti midagi kellegi kohta ja räägin ainult siin, blogis :D

-suur mees - lapse aru-

Isa rääkis veel, et nad on Emmakesega jälle maja-jahil... Üks maja Tapa linna rohelises osas, linnapiiril, on neil silma jäänud. Seda tuleks kõvasti kõpitseda ja 'modärnisäärida'. Aga Issake lubas, et kui ma kodutuks peaksin jääma, siis meie VT'ga võime ühe maja 5 toast endale saada - see on tegelikult lausa omaette pisike korter eraldi sissekäigu ja köögiga.
Paraku Mehe suhtes ollakse veidi vastakad :D, aga küll ma kõigi jaoks sobiva kompromissi leian, kui aeg sealmaal. No one gets left behind! :P
Eriti tore on kõik ära korraldada, kui pole veel midagi müüdud ega ostetudki! :D
Ja nagu Vend mulle ütles - Ema ostab juba mitu aastat maja ja paneb kõik inimesed endaga kaasa mõtlema ja asjade korraldamist planeerima ja teeb kokkuleppeid ja võtab lubadusi, aga ei osta-müü-vaheta tegelikult midagi - see on suhtlemise põhjenduseks lihtsalt (arvas Vend), sest inimesed ei anna end talle kätte, kui on karta, et ta niisama suhelda tahab. Kui asja pärast, siis oh, hea küll!

Ja ikkagi ma leian, et Isast oli hirmus armas mulle olematu maja mõttelise remondi saanud tuba pakkuda :D
Peaasi, et ta ise hirmsasti ei kurvasta, kui see müügi-ostu-op on järjekordne komöjant. Samas on ta neid jante juba nii palju läbi teinud, et vast ta saab ilma tulemusse väga kiindumata sellest katsumusest läbi. Pealegi - 75-aastasele inimesele pole kolimine ja remonditööd midagi sellist, mida väga oodata..., aga samas, ega Maal üksi tal ka elada ei kõlba. Minu või Ema korterisse ta aga elama ei taha tulla. Eks neid vanu inimesi on palju, kes ei taha maakodust linna ära tulla, kuigi vanus ja tervis on sellised, et üksi pole enam päris turvaline eraldatuses elada. Muide, mina näen viimasel ajal ka arste unes kogu aeg. Täna pidime me ühe näitsikuga sünkroonis kandikud käel uksest sisse astuma, aga mina takerdusin miskit paelapidi kusagile, ja selle asemel, et meie paari lõhkuda, olin mina ise järsku need kaks tüdrukut, ja lõhenesin keskelt pooleks: üks pool jäi paela külge koridori, ja teine astus uksest sisse. Aga ellu jäin! :)  Mees käis minuga kannatlikult taastusravil, kuni mulle vähemalt teine käsi ja teine pool tagumikku tagasi kasvas - selles mõttes lahe uni, et seda päriselt juba ei juhtuks. Ma pean silmas seda, et Mees minuga kannatlikult taastusravil kaasas käiks :D


Midagi muud väga põrutavat juhtunud polegi...

-suhkruvatiroosid-

Üks vahva seigake: kirjandustunnis õpitakse praegu karakterikujundust ja ühe harjutusena pidid lapsed valima mõne klassikaaslase ja teda kirjeldama ning siis vaadati, kas teised lapsed saavad aru, kellest jutt; ja T kirjeldas VT'd niimoodi: "Tal on pehmed liigutused, kaunis hääl ja siiras pilk; ta on sõnaosav; kogu tema olek on kuidagi ebamaine - ta on nagu sinivereline."
Awww! Nii kena! :)
Õpetaja oli veel lisanud: "Nagu teisest sajandist."
Ma küsisin, kas õpetaja ikka sai aru, kellest jutt käib :D ja kas lapsed tundsid selle jutu järgi VT ära, aga see oli olnud kiire ja üksmeelne otsus, et jutt käib VT'st...
Ja armas, et VT rääkis, kuidas teda sõnadest rohkemgi liigutas T hääletoon, kui ta VT'd kirjeldas... - see oli hästi soe ja armas olnud. Ja ma ise leian, et vahva on see, kuidas lapsed muutuvad avatumaks... Algklassides ei leidnud VT ja T sugugi ühist keelt - ka välimuselt olid nad vastandid: VT oli nagu hambatikk ja T oli aeglane pontsu. Kuid paar viimast aastat on VT rääkinud, et just T huumorimeel sarnaneb tema omale, on selline veidi musta huumori poole ja samas mitte kunagi labane... Klassis on tüdruk, kes kasutab inetuid sõnu ja naerab laialt ise selle peale, et ... pistad roppuse oma lausesse sisse ja ongi naljakas! Keeruline vanus! :) Ja samas - nii palju ilusaid momente!

---

Pildid: izismile.com ja nende peal on võõrad inimesed... :)