Lulla

Olen sada korda mõelnud, et võiks päevikupidamise asemel igal õhtul - või tegelikult, minul tavaliselt õhtuti juba mõistus väreleb-võbeleb püsitult, nii et pigem hommikul iga päeva kohta luuletuse kirjutada.

Kuid kui olen mõtlema hakanud, siis tervet päeva ühte luuletusse toppida on kuidagi igav, nende lõputute pesupesude ja kartuliaurutuste pärast - kui erinevalt ja põnevalt neist ikka kirjutada saab? :D

Aga täna hommikul mõtlesin, et ÜKS KORD KASVÕI tasub proovida, no enda lõbustamise pärast.

Kirjutasin 5 minutiga, ma usun...

- fb'st -

Paar pilti vaid näoraamatus
ja muud ei teagi Sinust -
kas sunnib vaiki saamatus,
sest elus puudu ilust?

Tean, pole kerge leida tööd,
kui valmidus ka suur,
et rabaks tööd või päevad-ööd
ja elu paistab puur.

Sul kirja kirjutasin, kuid
sain rääkida vaid endast,
sest Sinust midagi ei tea
kui polekski mul venda.


Selgituseks - Vend pole mulle Austraaliast midagi kirjutanud. Nädal või nii tagasi Isa ütles, et Vend pole ikka tööd leidnud - mitte seal, kus ta pere tahab olla. Eile kirjutasin talle pika kirja, aga rääkisin enda asju ainult - tema elu kohta panin kümmekond küsimust.

Loomulikult pole tegemist LUULEGA, see on lihtsalt mäng, ajaviide, meelelahutus.
Ma tean, et ma iga päev ei viitsi tegelikult kirjutada, isegi kui see võtab vaid 5 minutit...
Aga noh - ära tegin, mis mitu aastat meelel mõlkus :D, viimane salm kõlbab, teised on jubedad, aga ajab asja ära! :p
Viie minutiga ajasin ära! :)
Nüüd tean, et kui tahaksin, võiksin iga naks omale hetkel tähtsa(te)st asja(te)st lulla teha :p