"Kui keegi tuleks vaimuhaiglasse ning ütleks, et kõik seal toimuv on pöörane ja hull, siis kostaksid sealsed asukad, et see inimene on midagi niisugust rääkides ise arust ära. "Meie oleme normaalsed – hoopis sina ise oled hull."
Olen ka hästi palju kuulnud ütlust "Ükski hull ei tunnista, et ta hull on."
See võib tunduda üsna vaimukas, on aga paraku täiesti ekslik.
Nimelt, enamik patsiente psühhiaatriaosakonnas teab, mille pärast nad seal on.
Nad ei pruugi üksikjuhtumite puhul nõustuda, et nad eksivad - näiteks võivad nad olla veendunud, et kuulsid äsja kedagi neile solvanguid sisistamas -, kuid üldiselt on nad teadlikud, et neil on midagi viga: et nad kuulevad 'hääli', et nende reaalsuse tajumise võime on puudulik või et nende reageeringud on ebaadekvaatsed.
Samamoodi ei tähenda see, et inimene end 'hulluks' peab seda, et temaga on tegelikult kõik korras.
Mitte, et see eriti tähtis oleks, aga 'hullumajas' ei liigu ainult ravimitest zombistatud inimesi - nagu filmides näha on. Ma täiskasvanute osakonnas ise sees olnud pole, aga tean huvitavaid inimesi, kes kinnitavad, et hea õnne korral võib just seal tutvuda kõige lahedamate ja värvikamate tegelastega. Mõnele on veel hästi suureks kergenduseks teada saamine, et on terve hunnik inimesi, kes maadlevad samade kinnismõtetega või tunnevad sama eakohatut ebakindlust jne.
Nujah, ma loen nüüd edasi... :)
2 kommentaari:
Väga õigesti arvad.
Võib-olla pakub huvi:
http://skiso-praanik.blogspot.com/
Heh, see polegi ainult arvamus...
millalgi, päeva peale meenus mulle, et ma mitte ainult ei ole elu jooksul saiko-wardi patsientidega juhuslikult kokku puutunud, vaid - kui ma veel noor ja tark olin, siis ma lausa töötasin selle seltskonnaga... veel enne oma esimest blogi, 9 aastat tagasi, pool aastat...
Blogilink oli tõesti huvitav, tänud! :)
Postita kommentaar