pühapäev, 27. juuli 2014

Mina, füüsilisest ahistajast ettevõtja

Minu lapsepõlveperes erilist musutamise kommet polnud. Eriti just isa on avaliku õrnutsemise vastu, olen ma aru saanud. Kui me isaga tervitame või hüvasti jätame, siis kallistame ja hoiame põske teineteise põse vastas - see on nagu pea ka osaleks kallistuses :)

Kui ma Mehega tutvusin, siis sain teada, mida tähendab füüsiline tõmme. Sündsa käitumise reeglid küsimuse alla ei tulnud, kogu aeg tuli teineteist paitada ja musutada. Meile tehti selle pärast korduvalt märkusi, ka koolis häris õppejõudusid, kui me tagareas vahepeal mõne õrna suudluse vahetasime, kuigi neil oli kümneid või sadakond teisi üliõpilasi, kellele rääkida :D  Ja sealt peale olen ma armastuse väljanäitamises oluliselt füüsilisem.

Kui sündis VT, siis ühel hetkel hakkas ta mu õrnuseavaldustele ju vastama ja nii kukkus välja, et hakkasime suu peale musutama. Muide, teeme seda siiamaani. Mõnes kultuuris on see endastmõistetav, meil mitte.


Nüüd, meenutage, mis ma olen rääkinud sellest, et minu meelest pole mitte vanainimesed veidrad, vaid kõik inimesed on veidrad - nende sotsiaalsed kohustused lihtsalt sunnivad end pidevalt jälgima. Kui oled üksik pensionär, siis vajud üha enam endale loomupärasesse maailma ja alles siis, kui sul sotsiaalsete apsakate pärast enam midagi kaotada pole, saad veidrikuks, kes sa sisimas alati olnud oled :D


Pange nüüd need kaks asja kokku! :D


Nimelt olen mina end sotsiaalses mõttes tohutult lõdvemaks lasknud, kuigi ma ütleks, et varemgi huvitas mind keskmisest vähem, mida inimesed minust arvavad (- küll huvitas mind see, et ma inimestele haiget ei teeks!). Ja kuna ma armastusest Mehe ja VT vastu neile iga päev mitmeid mususid jagan, kipub see laienema ka teiste sugulaste peale, keda ma ju ka armastan.


Kui maalt ära tulin ja me Vennaga autos hüvasti jätsime, kummardusin tema poole ja musutasin teda huultele. See juhtus juba teist korda, ja nagu ka esimesel korral musutas ta vapralt vastu. (Võibolla ma eksin, aga ma oletan, et minu hellus ja armastus tema tütarde vastu teeb ta minu suhtes leebemaks, hehee!) Õega bussi oodates kurtsin talle, et hakkan ära keerama - Maal oli nii palju armsaid inimesi; Õde, kes on muide ka kallilembesemaks muutunud alles hellas püsisuhtes, sai kallistusi ja paisid, tillukesed tüdrukud said minult ju nagunii kogu aeg kallisid, paisid ja pisikesi musisid - ja nüüd olen kaks korda ka Vend R'i musutanud. Õde judistas end kaastundlikus õuduses ja nihkus minust veidi eemale - või kujutasin ma seda endale vaid ette?... :D


Ja ei läinudki kaua aega, kui Õde bussile saates haarasin ta kaks korda kaissu, siis paitasin ta pead ja õlgu ja kummardusin muidugi musutama. Õde tardus hetkeks ja keeras siis viuhti põse ette.

Kodu poole jalutades koostasin mõttes vabandavat sõnumit, aga siis sain temalt sellise:
"Kullakene! Sa oled nii kallis :) Musid ja kallid!"

Uhh, lõpp hea, kõik hea, eks.
Ega mina ka ei arva, et oma sugulasi kogu aeg täis tatistada tuleks, aga... ma ei jõuagi üldse midagi arvama hakata, ma lihtsalt TEGUTSEN. :D

Ma ei tea, kuhu see VT täna hommikul nii kauaks jääb... tahaks juba kedagi musutada ja kallistada! :D


10 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Meie musirame Suvetüdruga muide samuti suu peale. Keegi pole julgenud (seni veel) midagi öelda:)

karikate emand ütles ...

:)

Anonüümne ütles ...

Me tütrega oleme ka kanged mutsutajad ja patsutajad :)

karikate emand ütles ...

Hee, mul on teie pärast hea meel! :D

Saan aru, et neile, kes nii ei tee, tundub see kahtlasevõitu tegevus, aga - kellel on oma lapsega selline lähedus, on õnnelikud inimesed, arvan ma.

Alice ütles ...

Nalja teete või?

Kas see on mingi Eesti asi, et oma lapse (laste) suule musutamine mingi asi on mida peaks kas siis häbenema või mis kedagi teist häiriks nii, et lausa keegi midagi ütlema tuleks kui julgeks?
Kohe päriselt või?
Kui sa ütled, et mõnes kultuuris on see endastmõistetav, meil mitte, et kas sa pead siis silmas selle meil mitte all oma pere või Eestit?

Ma elan Inglismaal ja ma pole sellise asjaga veel kordagi kokku puutunud. Me mõlemad mehega musitame oma laste suule ja pole kordagi isegi sellele tulnud, et kuidagi teistmoodi saaks olla või, et see kellegi silmis imelik :)
Samam teevad ka kõik meie sugulased, sõbrad ja tuttavad oma lastega (ja neid on meil palju :).

Põsemusisid jagatakse siin hoopis võhivõõrastega teretades :)

karikate emand ütles ...

Oiiii, mul on nii hea meel selle kommentaari üle! :)
Mina arvasin, et see on soojemate maade komme - suule musitada!

Olen sellest suule musutamisest rääkinud enamikuga oma Eesti tuttavatest-sugulastest - kõik arvasid, et see on imelik/haiglasevõitu komme. Üks mu sõbranna isegi ei hoia oma lapsi süles/kaisus, kallistab neid vaid head-ööd öeldes. Liiga kiire elu, liiga palju kohustusi, ninnu-nännuks pole aega.

Jah, Eestis pole see kombeks. Või on see tõesti nii, et minu sugulased/tuttavad arvavad, et see on imelik...

Alice ütles ...

Minu vastus oleks sel juhul, et Oiiii, mul on nii kurb seda kuulda :( :( :(
Ma siiski tahaks loota, et tegu sinu sugulaste-tuttavatega.

Tead sa peaksid nad siia saatma. Las tulevad hommikuti mu lapse kooliväravasse kus sajad emad-isad omi lapsi musitavad ja kallistavad ning head koolipäeva soovivad :)
Muidugi võib selline asi su sugulastele-tuttavatele lõppeda shokiga, eriti kui neil on oma last isegi 'imelik' sülle võtta või kaisutada :)

(Selgituseks veel seda, et enamus vanemaid toovad oma kuni 11 aastased lapsed turvalisuse tõttu hommikuti kooli, juhul kui nad just kooli kõrval ei ela, seega neid musitavaid vanemaid on palju. Noh kõikki 11 aastaseid enam avalikult vast ei musitata, aga pole ka mingi erakordne asi kui isa oma 11 aastast tütart või poega kooli saates kallistab).

Nii, et tundub, et Eestis on siis vaja musi-kalli revolutsiooni :) :)

Sina aga jätka samas vaimus ja nakata ka teisi :)

karikate emand ütles ...

:)

Ma usun, et kallistamisega pole probleemi, aga laste suule musitamisele vaadatakse küll imelikult.

See sõbranna mul ongi äärmiselt reserveeritud inimene. Tean teda juba ligi 30 aastat ja ta on alati olnud äärmiselt väärikas, vaoshoitud ja daamilik. Usun, et ta on üsna erandlik näide.

Aga ma väga loodan et lugejad, kes minu loo peale nina krimpsutasid, jõuavad ka Sinu kommentaarideni!!!
:D

Anonüümne ütles ...

Minu arust on kallirevolutsioon Eestis juba toimunud - mina hakkasin kallistama alles üheksakümnendate teises pooles, täiskasvanud inimesena. Musitamise suhtes on suurem osa eestlasi endiselt reserveeritud. Meie suguvõsas ongi minu põlvkond see revolutsiooniline. Lapsepõlves "mingit ninnu-nännut" ei olnud, minu lapsed aga kasvavad kaisu, kalli ja musi sees. Isegi vanavanemad saavad nüüd oma osa :)

Skrata ütles ...

Vot suule musitamine võrdub enamiku jaoks suudlemisega ja oma veresugulaste suule suudlemine (suudlemine on selline intiimne ja erootiline tegevus, onju) meenutab natuke intsesti. Et pisut veel ja ongi juba keeled ka koos :) Mul on endal ka vist see suule musitamise-suudlemise ebamugavus pisut sees, kord musitasin kogemata onupoega suule (tahtsin teda abiellumise puhul põsele musitada) ja siiani (umbes 13 aastat hiljem) ikka veel mõtlen sellele ebamugavusega.

A olen suur kallistaja-miilustaja-musitaja muidu :) Lihtsalt suu tundub laste ja sugulaste puhul pisut liiiiga intiimne. Eks näis, mis siis saab, kui ma ise lapsed saan :)