Memories

mälestused - weheartit.com

Vaatasin täna poole pealt Ingmar Bergmani filmi "Sügissonaat". Väga meeldis, küllap satun kunagi ka alguse peale :D, tahaks ikka tervikuna ka ära näha.

Meeldetuletuseks (sest te kõik olete seda filmi juba mitu korda näinud, usun): endisest kontsertpianistist ema tuleb üle pika aja külla oma täiskasvanud tütrele, kes hooldab oma vigast õde; ema on kõrge enesehinnanguga peen daam, tütrel aga on üht koma teist tema vastu hinge kogunenud - eriti just see, et ema pole osanud näidata oma armastust ja soojust ning on alati rõõmuga kodust ära, oma 'tuuridele' kepselnud. Ema räägib: Kas sa mäletad, et jätsin oma karjääri unarusse ja tulin sinu ja isa eest hoolitsema? Tütar vastab: Su selg oli haige ja sa ei suutnud enam esineda, tegid endale ainult häbi - selle pärast sa tagasi tulidki, kas sa tõesti ei mäleta? Ema šokeeritult: "Sa ju vihkad mind!!!" Tütar: "Ei, ikka armastan ja ikka veel ootan sinu heakskiitu."

Ehk siis Bergmani lemmikteemad: kuidas inimesed ei oska armastada, üksteiseni jõuda ja kuidas sündmusi erinevalt mäletatakse.
Film lõppeb lootusekiirega: tütar kirjutab emale, et olin su vastu jõhker ja veel pole hilja üksteist hellemalt kohelda.

Noh, nagu mu ammusemad lugejad teavad, on ka minul oma Emaga kibe suhe, õieti - nüüdseks seda enam pole. Teismelisena ja kahekümnendate alguses ma vaidlesin temaga mineviku üle, kahekümnendate keskel leppisin sellega, et meil on minevikust erivev arusaam ja nägemus ning üritasin tedagi lepitada sellega, et meil on mineviku kohta erinevad mälestused, nii et pole mõtet vaielda. Kahekümnendate lõpus mõtlesin, et hea küll, tegemist on ilmselgelt isiksushäirega, mu ema on haige, nii et ma lihtsalt lähen ja noogutan. Kahjuks ajasid tema ajuloputuse taotlusega jutud mu raevu - oli aga selge, et oma jälestust ja viha pole mul mõtet väljendada, sest temagi saaks sellest vaid hoogu juurde. Püüdsin tühja pilguga seal istuda, kuid viha minu sees kasvas kiiresti ja kuna ma seda välja elada ei kavatsenud, siis jäi see kõik vähemalt kolmeks päevaks mu keha ja maailma mürgitama, nii et lõpuks ma otsustasin, et ei võta ta kõnesid enam vastu. Milleks teha midagi, mille läbi tulevad ainult negatiivsed tunded ja mitte midagi head?

Mõnikord, kui ma pole temast midagi ammu kuulnud, siis mõtlen, et ta on maha rahunenud ja vanem ka (nüüd 61 a) - vast nüüd on võimalik temaga suhelda argistel teemadel ja mitte hakata 'minevikku puhtaks pesema' või selgeks rääkima. Kuid minu hea õnn on olnud, et iga kord, kui ma hakkan temasse suhtuma kui psüühiliselt haigesse vanainimesesse, tuleb keegi mingi uue õudse jutuga tema hiljutistest 'kildudest' ja mulle tuleb meelde, et - kuhu see isiksushäire koos kogu egomaniakaalsusega tal ikka kaduda saab... Küllap see jääb elu lõpuni ja karta on, et pean sellega ka oma järgmises elus tegelema :D, kuivõrd emotsionaalselt seotud inimesed saavad jälle kokku, kuni enam emotsiooni pole.


Nagunii on ema alati süüdi... mina emana samuti...
ma ei viitsi ettegi kujutama hakata neid etteheiteid, mida mina VT'lt kunagi oma tegematajätmiste või tehtu pärast kuulma hakkan, kui tema täiskasvanu on :D


Siiski on üks asi, mis on korvamatu - soov oma last füüsiliselt ja emotsionaalselt hoida, nii et laps ise ka seda tunneb. Ja leian, et sellega on meie peres läinud kenasti ja kuna see ongi minu kui ema puhul kõige tähtsam, siis usun, et olen üpris okidoki hakkama saanud. Pealegi on viisakas, sõbralik ja teiste suhtes tähelepanelik suhtumine meie peres nagunii kombeks; mõnikord juhtub, et läheme naljatades liiale ja siis me ikka toonitame - ka kahekesi lõõpides - et see läks nüüd liiale ja oli mõistagi nali, kuid enam mitte kuigi hea nali.


Eile käisime VT'ga ühel kummalisel kokkusaamisel...
Mõned kuud tagasi kirjutas mulle FBsse VT kunagine kasvataja ja lapsehoidja E - tema ja ta lapsega sõimegi eile linnas lõunat - ning tahtis sõbraks ja kokku ja kõike värki, ja mina mõtlesin, et armas taevas - kas me olime sõbrad tema meelest või? Mida asja ta minust küll tahab?
No vaat, kuu või paar hiljem sain teada.
Temaga oli 3 aastat tagasi juhtunud midagi ülimalt traumeerivat ja tema psühholoog oli soovitanud tal ikkagi usaldada kedagi ja sellest rääkida. E valis minu - küllap seetõttu, et mina pole oma nõrkusi ka tema eest varjanud, kuigi rääkisin lihtsalt ajatäiteks - olenes tujust, mõnikord viitsisin maast-ilmast (ehk eimillestki) lobiseda, aga mul endal on ka huvitavam rääkida tähtsatest asjadest, ehk oma hinge-elust :D...
Kahjuks on tegemist inimesega, kes mind üldse ei rikasta ja ma olen elu jooksul aru saanud, et koledaks kisuvad sellised suhted, kus ainult üks on suhtlemisest huvitatud ja teine suhtleb ainult selle pärast, et ei oska teist inimest kuidagi maha raputada, ei raatsigi, sest mõelge ise, kui üksildane peab olema inimene, kes järjekindlalt end sappa nihutab kellelegi, kes temast huvitatud pole! Ma mõtlen oma Emale..., et mina hoian temast eemale nagu sarimõrvarist ja ega tema teisedki lapsed-sugulased teda lahkema pilguga ei vaata - peale armsa Issakese -, mistõttu mina loodan sellele, et ta aeg-ajalt tutvub mõne uue inimesega ja saab kogeda lähedust, vähemalt mõnda aega. Ta on SUUUUUUUR suhtleja! Niisiis tundub ainult õiglane, et ma ise olen seltsiks teistele hüljatud hingedele, kui minu Ema toetavad võõrad.

E ütles, et ta pole oma sugulaste seas kedagi, kes temast hooliks ja keda tema usaldaks, ja tal pole ammu olnud ka selliseid sõpru, kellega ta oma Ülimalt Traumeerivast Sündmusest rääkida oleks saanud. Pole tõelisi sõpu. Pole kedagi, kes tõesti hooliks. Nii et mis parata, saan aru, et sellisel juhul pean see olema mina, kes vajadusel 3 tundi jutti räägib, et "see, et sinuga juhtus halb asi, ei tee sind kuidagi halvemaks ega võta sinult väärtust vähemaks."

Ma tean, et olen paljude inimeste maitse jaoks liiga avameelne, aga kas pole parem kellele iganes oma asjadest rääkida kui see, et sul veel 35. eluaastaks lihtsalt ei olegi oma elus sellist inimest, kellega oma hinges toimuvat jagada?

Niisiis, minu tänane soov on, et teie elus oleks inimesi, keda te täielikult usaldate ja kes seda usaldust ka täielikult vääriks.

Love
xx