Mina, füüsilisest ahistajast ettevõtja

Minu lapsepõlveperes erilist musutamise kommet polnud. Eriti just isa on avaliku õrnutsemise vastu, olen ma aru saanud. Kui me isaga tervitame või hüvasti jätame, siis kallistame ja hoiame põske teineteise põse vastas - see on nagu pea ka osaleks kallistuses :)

Kui ma Mehega tutvusin, siis sain teada, mida tähendab füüsiline tõmme. Sündsa käitumise reeglid küsimuse alla ei tulnud, kogu aeg tuli teineteist paitada ja musutada. Meile tehti selle pärast korduvalt märkusi, ka koolis häris õppejõudusid, kui me tagareas vahepeal mõne õrna suudluse vahetasime, kuigi neil oli kümneid või sadakond teisi üliõpilasi, kellele rääkida :D  Ja sealt peale olen ma armastuse väljanäitamises oluliselt füüsilisem.

Kui sündis VT, siis ühel hetkel hakkas ta mu õrnuseavaldustele ju vastama ja nii kukkus välja, et hakkasime suu peale musutama. Muide, teeme seda siiamaani. Mõnes kultuuris on see endastmõistetav, meil mitte.


Nüüd, meenutage, mis ma olen rääkinud sellest, et minu meelest pole mitte vanainimesed veidrad, vaid kõik inimesed on veidrad - nende sotsiaalsed kohustused lihtsalt sunnivad end pidevalt jälgima. Kui oled üksik pensionär, siis vajud üha enam endale loomupärasesse maailma ja alles siis, kui sul sotsiaalsete apsakate pärast enam midagi kaotada pole, saad veidrikuks, kes sa sisimas alati olnud oled :D


Pange nüüd need kaks asja kokku! :D


Nimelt olen mina end sotsiaalses mõttes tohutult lõdvemaks lasknud, kuigi ma ütleks, et varemgi huvitas mind keskmisest vähem, mida inimesed minust arvavad (- küll huvitas mind see, et ma inimestele haiget ei teeks!). Ja kuna ma armastusest Mehe ja VT vastu neile iga päev mitmeid mususid jagan, kipub see laienema ka teiste sugulaste peale, keda ma ju ka armastan.


Kui maalt ära tulin ja me Vennaga autos hüvasti jätsime, kummardusin tema poole ja musutasin teda huultele. See juhtus juba teist korda, ja nagu ka esimesel korral musutas ta vapralt vastu. (Võibolla ma eksin, aga ma oletan, et minu hellus ja armastus tema tütarde vastu teeb ta minu suhtes leebemaks, hehee!) Õega bussi oodates kurtsin talle, et hakkan ära keerama - Maal oli nii palju armsaid inimesi; Õde, kes on muide ka kallilembesemaks muutunud alles hellas püsisuhtes, sai kallistusi ja paisid, tillukesed tüdrukud said minult ju nagunii kogu aeg kallisid, paisid ja pisikesi musisid - ja nüüd olen kaks korda ka Vend R'i musutanud. Õde judistas end kaastundlikus õuduses ja nihkus minust veidi eemale - või kujutasin ma seda endale vaid ette?... :D


Ja ei läinudki kaua aega, kui Õde bussile saates haarasin ta kaks korda kaissu, siis paitasin ta pead ja õlgu ja kummardusin muidugi musutama. Õde tardus hetkeks ja keeras siis viuhti põse ette.

Kodu poole jalutades koostasin mõttes vabandavat sõnumit, aga siis sain temalt sellise:
"Kullakene! Sa oled nii kallis :) Musid ja kallid!"

Uhh, lõpp hea, kõik hea, eks.
Ega mina ka ei arva, et oma sugulasi kogu aeg täis tatistada tuleks, aga... ma ei jõuagi üldse midagi arvama hakata, ma lihtsalt TEGUTSEN. :D

Ma ei tea, kuhu see VT täna hommikul nii kauaks jääb... tahaks juba kedagi musutada ja kallistada! :D