Kuidas ma isal kõrvad peast põletada kavatsesin

Isa on juba kuu aega kurtnud, et ta parem kõrv ei kuule enam.
Kui ta rääkis seda oma iganeljapäevasele bridžiseltskonnale, siis selgus, et kõik nad on paremast kõrvast kurdid :D - ja süüdistavad selles mobiiltelefoni, mida paremakäelistena hoiavad ikka parema kõrva ääres.

No kui nüüd mina maale jõudsin, ütles Isa mulle juba esimesel päeval, et vajab mu abi kõrvade loputamisel. Ta oli palunud Õde, kuid see oli keeldunud.
Pungitasin etteheitvalt õe poole silmi, kuni tema selgitas, et Issake palus tal endale vesinikperoksiidi kõrva kallata.

Nojah, mulle seostub vesinikperoksiid blondeeriva juuksevärviga.
Suht kange kraam!
Aga Isa kinnitas, et talle on seda lapsena mitu korda kõrva kallatud just kõrvade puhastamise eesmärgil.
Et vesinik hakkab mullitades eralduma, kui õhuga kokku puutub, ja kergitab kõrvasodi pinnale.

Leppisime kokku, et teeme seda siis, kui maja tühjem.
Mulle sobis! Et kui isa valust karjuma hakkab, siis jääb vaid kaks traumeeritud inimest - mina ja Isa :D

Maldamata siiski kaua oodata, oli isa ühel hetkel kopsti üleval Õe toas, kus mina vaikselt Chaneli elulugu lugesin, kaasas pudelike vesinikperoksiidi, tikud ja vatt.

Nüüd oli minu kord araks lüüa ja ma küsisin, kas ma pean vesinikperoksiidise vati tal kõrvas süütama??? :D
Õnneks nii hull see asi polnud - vatt ja tikud olid vatitikkude keerutamiseks.
Mul aga olid juba valmis tehtud vatitikud kenasti maal kaasas.

Avasin pudeli ja nuhutasin ettevaatlikult. Mitte mingisugust lõhna polnud. Uurisin pudelit: tegemist oli 3% vesinikperoksiidilahusega.

Kuna päev oli pilvine, heitis Isa peaga Õe voodi jalutsisse, et võimalikult palju valgust ligi pääseks.
Kallasin keemilise ühendi talle kõrva ja vaatasin mõningase kohkumisega tekkinud mullitamist ja vahtu.
Pärast kaht loputust ütlesin Isale, et mul on asi nüüd käpas, nii et võin seda kasvõi pimedas teha, ja keeraku ta end nüüd igaks juhuks voodis ringi - pea kenasti peatsi poole -, muidu Õde tuleb ja leiab tema sõrad oma padjalt. Panin uue laari nõiajooki tema kõrva podisema. Minutike hiljem kuulsin Õe samme! :D
Napilt pääsesime! :D

Kogu see kahtlasena tundunud puhastusprotseduur tõepoolest veidi aitas.
Nagu Isa rõõmustas, sai vähemalt sajandite tolm kõrvadest välja loputatud enne kõrvaarsti juurde minekut :)
Aga arstile tuleb ikka minna. Staarast ne raadast!