Ühel meie kääbushamstritest on silma kohal väike (nööpnõelapeast väiksem) nahamoodustis.
Kuna tillukeste näriliste puhul on kasvajad väga sagedased, siis oletasime seda.
Ma ise mõtlesin, et 'kääbikute' eluiga on nagunii 2 aastat, millest meie Tiramisuu ehk Triibu on üle poole juba ära elanud, nii et pole eriti mõtet opereerima kihutada.
Selle jutu peale nuttis VT terve eilse päeva.
Täna siis helistasin loomakliinikusse ja uurisin, kas nad 'kääbikuid' üldse läbi vaatavad ja opereerivad?
Jaa, ülevaatus ja koeproov lähevad umbkaudu 20 + 15 eurot, koos operatsiooniga tuleks arvestada 100 euro ringis...
Ütlesin VT'le, et lihtsalt ootame ja vaatame - kui see hampsikut segama ei hakka ja oluliselt suuremaks ei kasva, siis saab ta oma tillukese elukese selle teraga kenasti ära elada. Kui on näha, et see kasvab, siis tuleb tõesti minna...
Minu otsus VT'le muidugi ei meeldinud ja paistab, et ülejäänud suve kavatseb meie piiga pisarates ujuda...
Oijah!
9 kommentaari:
See on üks pōhjuseid, miks ma koduloomi ei taha.
Ma ei jaksaks neid üleelamisi üle elada.
Milleks võtta omale loom kui tema ravi eest maksta ei taheta/suudeta?
Kodurottidel on küll tihti sedasorti kasvajaid.Aga jah,ma ei tea,et keegi nende oppi ette oleks võtnud,vähemalt minu tuttavate hulgas.Kunagi varjus minu aeda lotendava kintsukasvajaga bokser.Vot siis küll ei saanud aru, miks seda koera arstitud ei oldud!Mina kutsusin talle varjupaigaauto,kuna kutsu keeldus ka lahtisest väravast välja minemast, sõi ära terve leiva,vaeseke.
Mnjaa, kui tuleb haigustest ja surmast juttu, hakkan ma teiste mõtteid kuulates alati kahtlustama, et olen väheke sotsiopaatiline :D
Ma olen väiksest peale - justkui juba enne sellele mõtlemist leppinud, et lemmikud võivad haigestuda, ära kaduda ja surra.
Meil oli väike koerake Muki, kelle pidime vanavanemate juurde viima, sest ta haukus üksi kodus olles ja naabrid kurtsid. - Ei mingeid pisaraid minu poolt!
Hiljem oli mul imevahva rotike, hästi seltskondlik, nimele (Titi) reageeriv ja tore väike sõbrake, kes loomulikult ka ühel päeval heast peast hinge heitis, olemata isegi 1,5 aastat vana. Olin jahmunud ja hoidsin teda 3 päeva karbiga rõdul, et äkki ta ikka 'toibub', värske õhk teeb head... :) Siis olin nõus ta maha matma, panin hauale lilli ja isegi ristikese, teadmata et see tähistab ristiinimese hauda - minu rotike muidugi ristitud polnud :p
Aga ka - ei mingit nuttu. Nii see elu (ja surm) käib.
Minna umbes 9 kuu pärast nagunii vanadusse sureva hampsuga suhkruterasuuruse nahapaljandiga arsti juurde on minu meelest hüpohondriline ja hüsteeriline.
Ma ei jätnud seda muidugi ka VT'le mainimata...; ütlesin et see kuulub samasse kategooriasse, kui tema nõudmine (ja nutud) mõned aastad tagasi, et keegi ei tohi tema toa ukselinki oma pisikutest kubisevate kätega puutuda; või kui ta nuttis pärast põlvele sinika kukkumist, et kas ta sureb nüüd ära :D Minu meelest täpselt samasugune põhjendamatu draama. Aeg möödub kiiresti, rotimatuseid tuleb nagunii varsti pidada... Ka VT teadis enne nende väikeste pallikeste võtmist, et nende eeldatav eluiga on 2 aastat - 1 aasta ja 4 kuud on juba läbi.
Ma ei näe paanitsemiseks mingit põhjust.
Yay! Nututuju läks juba lõuna paiku üle! :) Tegin üle pika aja vorsti-peekonipirukaid... Äkki VT oli lihtsalt näljane... kaks päeva? :p
Igatahes armastus on jälle majas tagasi... või umbes nii.
- "Ma armastan sind!"
- "Vaat, tubli tüdruk, nii peabki."
- "Kas sina ka mind armastad?"
- "Eks ikka."
- "Ütle, et sa armastad mind!"
- "Ma armastan sind."
- "Aga kas sa päriselt ka armastad, või ainult ütled?"
--- vaikus ---
- "Sa oled vist minus natuke pettunud...?"
- "Sellised asjad on mulle rängad, sa ju tead. Ma kipun end neist lahti haakima ja tagasihaakimiseks on usaldust vaja ja usaldus võtab natuke aega. Aga ma armastan sind."
- "Kui sa ise tahad mind kallistada, siis tule kasvõi kell kolm öösel. Ma tunnen sinu armastusest puudust!"
- "Küll ma tulen. Sa pead veel hakkama mind ära ajama!"
---
Aga Mukist veel - ma olen mõelnud, et see haukumine vast polnud õige ära andmise põhjus..., aga ma olin 7 või 8 aastane ja leppisin sellega, mis mulle öeldi.
Ja sinika kätte kartis VT surra 5-6 aastasena, mitte mõned aastad tagasi nagu see ukselingi-asi oli.
Ma usun, et ma ma tean ja mōistan, millest siin dialooogis oma vastuses räägid. Aga mina tunnen end " kombinatsioonis" alati süüdi. Mul on tunne, et lapsega see nii olla ei tohiks.
Aga ma vōin ka eksida. Seepärast palun ära pane pahaks, kui nii läks. Ma ainult mōtisklen. Ega taha kellelegi näpuga osutada.
Ikka tuleb end süüdi tunda, kui oled kedagi psühhoterroriseerinud ;)
Tegelikult, VT's on empaatiavõime ja enesekindlus hämmastavas tasakaalus. Olen tema pärast väga rõõmus. Aga mõnikord tulevad temalgi 'tuurid' peale..., siis ma eelistan kusagil eemal oodata, kuni need üle lähevad.
Võimalik, et surma-hirmu-teemaga ma lihtsalt ei oska empaatiline olla. Võmalik, et ma kadestan kõiki, kes surra tohivad :D
Ma tunnen samuti, et nüüd juba vanema ja kogenenumana lihtsalt distantseerin end vōimalusel seesugustest lapse ' tuuridest', ja siis süúdistan end, et kas need pole tegelikkuses mitte ' ootused'' ta suhtes, mida justkui olla ei tohiks? Mis läheksid justkui vastuollu tingimusteta armastusega?
Need pōdemised on mul tōsi küll ōnneks ainult laste osas.
Jaa, mõistan suurepäraselt: pole kerge teha vahet, kas laps kannatab päriselt või katsetab maailma ja inimesi - sedagi on vaja teha, et endale elust selgemat pilti luua.
Veel, mulle tundub, et iga kahe inimese suhtel on täiesti ainukordne dünaamika. Liigutused, sõnad ja ütlematajätmised, pausi pikkused - nende tähendus on rikastatud just nende kahe inimese vahelise suhtluse ajalooga.
Näiteks - küsides, kas ma teda armastan, andis VT teada, et ta märkab minu ettevaatlikkust temaga suhtlemisel. See, mille järele ta igatses, polnud ju sõnad ega puudutused vaid see läheduse õhkkond, kus võime musutada ja üksteise otsas rulluda, teineteist kiusata ja narritada :)
Kui ta oli aru saanud, et ma päriselt ka arvan, et ta reageerib kõvasti üle, siis sai ta aru ka sellest, miks olen vaiksem ja ettevaatlikum. Kui tema juba teadis, et emotsioon on möödas, siis mina veel ei teadnud, mis seis on. Ja ta soovis, et ma teaksin, et kõik on jälle korras, tema poolt.
Ja kõik ongi korras! (Ma mõtlen - täna.)
Mõnikord tuleb kõigil tujusid.
Ja mõnikord selgub hiljem, et see polnudki ainult tuju...
Lähedase suhte puhul on oma prohmakaid võimalik korrigeerida. Kuidagi jõuab see, mis seespool toimub, ikkagi teiseni - on see siis armastus või umbusk. Peaasi ongi seda avatust hoida ja selleks on oluline mitte valetada. Sellepärast üks minu 'vaikus' eelpooltoodud dialoogis.
.......
ja paistab, et see on teema millest võib rääkima jäädagi :D, kuigi hakkab juba selgeks saama, et jutt käib eelkõige tunnetatavatest asjadest :D
Postita kommentaar