Niisama...

Ma pole aru saanud, kuidas akna külge neid jõulutulesid pannakse.

Mina panin alguses kapi külge, teibiga,

aga nüüd panime VT'ga tulukesed pesulõksudega kardina külge :D

Lõksud on paksu kardina taga, nii et näha nad ei jäänud...

Need on öölambina nii mõnusad, et kui jaanuar läbi saab,

sätin nad vist oma budapesa ümber.

Igaöine valgusohverdus :)

Koolivaheaeg tundus nii pikk tulevat, kuid juba see ongi otsakorral.

Käsil on viimased pikemad mängutuurid ja viimased põhjalikumad maiustamised.

VT'l on tekkinud kena komme tuua mulle komme kenasti pakituna ja armsate kaardikestega :)

Veel on näitamata üks jõludeks saadud käekett, mis pidi pealtnägijate sõnul väääga minulik olema...

... aga uus valge jõulukampsik jõudis kolmandal kandmiskorral juba hargnema hakata :/

Uni ei tule nii kergelt, kui oled kord harjunud, et keegi läbi öö käest või kintsust kinni hoiab... 

Aga kui ükskord tuleb, siis on sügav ja katkematu.

Nüüd aga, kui laps on suur ja hommikul tööle pole vaja minna, polegi häirimatu uni nii kallis.

Toredam oleks, kui keegi enne tudu mu njäu jälle oma käte vahele võtaks ja pöialdega põski silitaks... :)

Selle nimel kannataks ka öised kannikast krabamised, selga räntsatamised, teki äravirutamised ja näkku norisemised välja :D

Tõsi küll, täna öösel tagus keegi hirmus kõvasti rusikaga vastu seina...

Ma küll ei kuulnud, et keegi lärmi teeks peale selle 'protestandi' mul seina taga.

See häirija ei saanud ju ometi mina olla oma une saatel vaikselt huilutava Darshani-CD'ga...(?)

Esimest korda pole VT, kes on väga korralik laps ja tahab ise alati õigel ajal magama minna,

suutnud vaheajalgi kooliajale sobilikku unerütmi hoida.

Ta hakkab kella üheksast minu juures head-ööd-soovimise istungitel käima

ja teeb seda kuni kella üheni...

Ümberharjumine ei saa lihtne olema.

Peace!

:)