Eelmises postituses oli luuletus, kus 'tõe tee' leidja märkas esmalt, et tee on tallamata, ehk siis ilmselt ebapopulaarne - seejärel märkas teel 'teravikke', misjärel otsustas, et kindlasti peab olema ka mõni teine tee.
Ja nüüd õhtul lugesin Deepak Chopra ja David Simoni raamatust "Jooga seitse vaimset seadust" järgmist:
*
Patandžali kirjeldas tõde kui mõtete, sõnade ja tegude ühtsust. /.../ Tõe moonutamisest tulenev ajutine kasu ei kaalu üles ebamugavust, mida tekitab ühtsuse reetmine.
*
Neljas yama, asteya ehk ausus tähendab lahti ütlemist mõttest, et miski sinust väljaspool asuv pakub sulle turvatunnet ja õnne. Asteya tähendab seisundit, kus puudub saamahimu. Aususe puudumine tuleneb peaaegu alati hirmust kaotada - kaotada raha, armastust, positsiooni, võimu.
*
Näen, et paljud inimesed peavad mõnigi kord valima, kas valus või inetu tõde, või pehme, ilus vale.
Sageli soovitakse valega varjata vaid põgusat seniselt teelt eksimist, näiteks ütleb inimene, et on 11. aastat taimetoitlane, aga tegelikult keskmiselt kord kuus ta ikka ampsab midagi lihalikku... Sellises vales näen ma ühte head poolt - see innustab teisi sarnase asja poole pürgijaid. Neile on toeks mõte, et keegi on seda suutnud, järelikult pole see võimatu ka nende jaoks.
Aga huvitav on, et mina ei näe tõde kunagi inetuna.
Piisab kaastundest ja mõistmisest ja miski pole inetu.
See on nii lihtne.
Mul on valetamist väga raske mõista, kui mulle valetatakse :), sest ma ju ometi mõistaksin kõike...
Mehel on valetamise osas sama suhtumine...
Inimesi vaadeldes olen aru saanud, et see ongi kaotamise hirm, kõige sagedamini maine kaotamise hirm, mis valetama ajab. Ehk siis omamoodi saamahimu - inimene soovib luua või säilitada mainet, mille vääriline ta tegelikult pole. Ja Mees on tõesti ka inimene, kes on endaga rahul sellisena nagu ta on, kuna ta mõistab, miks ja kuidas ta on selliseks saanud. Kusjuures pole üldse märgata, et ta miskitlaadi 'sisekaemisega' üleüldse kunagi tegeleks - see on hämmastav!
Jah, mõned ei valeta - kas pole neil midagi kaotada :), või on kaotamishirm nii suur, et nad ei teegi midagi sellist, mille kohta peaks hiljem võibolla kellelegi valetama.
Igatahes toob tõega koos elamine rahu, mida 'mulje jätjatel' kunagi pole... arvan ma.
(pilt: izismile.com)
-
---
-
Aga muidu...
Käisin täna koolis arenguvestlusel.
VT ise oli ka juures.
Tulemused olid teada: VT'le koolis meeldib, õpetajad kirjeldavad teda kui vaikset (- vaat, see üllatas VT'd, aga ma usun, et teistega võrreldes võib ta tunnis vaikne näida küll) alati rõõmsat, tarka ja huvitavat last, kellega on alati kõik korras. Vestlesin esimest korda VT uue klassijuhatajaga - väga meeldiv ja asjalik inimene tundus.
Kõik oli okidoki ja mingit erilist elamust ma sellest ei saanud :)
Aa, kui emakeeleõpetaja oli kuulnud, et klassijuhataja kohtub täna arenguvestluse raames VT emaga, siis lasi ta mulle edasi öelda, et iga kord, kui ta VT'd näeb, tahaks ta teda
Vaat, see oli küll hästi armas! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar