Tegelikult ma isegi hoian end tagasi - muusikalingipostituse pealkirjaks tahtsin panna "Ma loodan, et saan sellest üle...", aga kahju hakkas põnevil lugejatest, kes mu enda armulugusid ootavad :D (mida pole, seda pole!).
No täna pole nii kahju... obbbviously.
Pidime täna kinno "Kääbikut" vaatama minema, aga minu jaoks on 14-15 kraadi nii külm, et vabatahtlikult ma kodust välja ei lähe, nii et Mees ja VT lähevad kahekesi ja mina jään koju nina nokkima.
Lugesin siin taas üle ühe India kirjaniku raamatut "Jumalad, deemonid ja teised".
Seal oli selline stseen, kus deemonite võitmatu kuningas Mahiša sundis jumalad oma kodusest taevast pagema ja hakkas seal ise valitsema. Teda sai tappa vaid jumal Išvarast sündinud naisterahvas, Išvara aga istus ja mediteeris ja polnud sugugi huvitatud tüdarde saamisest. Lõpuks said hädas jumalad asja niikaugele, et selline piiga siiski sündis - imekaunis 18-käeline Devi.
Mahiša aga, selle asemel, et võitlusesse tormata, 'kukkus armastusse' nii et aju sai muhu. Ei raatsinud tema seda kaunist nahka kriimustada vaid üritas näitsikut hoopis ära rääkida:
*
"Olemisel on nii head kui halvad küljed - meile saavad osaks mõlemad, nii rõõm kui mure. Ainuke, mis tegelikult leevendab olemise kibedust, on meeldiv lävimine; ema tunneb rõõmu oma lapse lähedusest, vennad armastavad teineteist, isegi kõige madalamal inimliku seltsimise liigil, teekaaslaste mööduval koosolemisel, on oma väärtus. Aga kõige kõrgem ja õnnelikum kaaslus on mehe ja naise vahel. Seda ülendab veelgi kahe partneri kõrge päritolu, võimekus, saavutused ja nii edasi. Nauding, mida niisugune liit valmistab, on mõõtmatu.
Sa tead, et ma olen suur sõjamees," jätkas Mahiša. "Kui me liitume, siis pole piiri õnnel, mida me tundma hakkame./.../"
Ma mõtlen, et kui mõni deemonite kuningas minuga nii kaunisti rääiks, siis ma ei suudaks vist küll vastu panna ja otsustaks omaette, et tegemist peab olema Koletiseks muudetud Printsiga, ja mina oleksin selles loos siis muidugi see Kaunitar. Ja ma ütleks, kohe, et tarka juttu räägid, päss, siin on minu süda ja käsi ja igavesti aamen.
*
Deemonitest minu kollektsioonis juhtumisi pilte pole,
aga siin on üks perepilt, kus on deemonliku irvega tütarlaps.
Kurb küll, kui pead naeratamiseks nii jubedalt pingutama.
Pilt: izismile
2 kommentaari:
Ei, ei, mina julgen vaielda.
Vastupidi, pigem vajavad tänapäeva inimeseda usku, et armastus on siiski olemas ja midagi on veel selles ettearvamatus ja pinnapealses maailmas turvaline ja püha. Ja kui nad midagi sellist siis eest leiavad, üritavad nad sellest iga hinna eest kinni hoida.
Mina näiteks tunnen end suisa petetuna, et sina ka, Brutus!
Aga ma elan selle kuidagi üle:)
Armastus mõistagi on olemas... mõne silmis vist liigagi palju ;)
Loodan, et ma oma blogiga armastuse olemasolu ümber ei lükka siiski.
Naljakas, olen mitu päeva tundnud just, et olen rahu ja armastust tuubil täis ja nii õnnelik, nii rahul sellega, kuidas kõik on läinud... Kõik on nii uskumatult ilusti võrreldes 1-2 aasta taguse ajaga...
Aga Sina, jah, pead muidugi kuidagi üle elama - paremat varianti pole :p
Postita kommentaar