Tulin eile õhtul koju, panin koduse 'baleriiniseeliku' selga ja hakkasin köögis nõusid pesema.
Mees (ohates): "Hmnjaa... sa oled mul lati nii kõrgeks ajanud: kust ma leian teise nii ilusate jalgadega tüdruku."
Mina (lohutavalt): "Noo, sina oled minu lati ju ka kõrgele tõstnud, kuigi... praegu... see võibolla nii ei paista."
Mees: "Noo... ma ei tea... Mu jalgadel pole muidugi midagi viga, aga ma pole neid kunagi millekski eriliseks pidanud."
Heheee! :D
Loomulikult ta teadis, et ma ei räägi ta jalgadest - ta on ikka naljakas... :)
Kuidas ma küsin selliselt naljakalt mehelt lahutust?
Ja pealegi selliselt, kes peab mind ilusaks!
Poisu arust olen ma ok. Ta ütleb: "Sinust ilusamaid tüdrukuid on väga palju, aga mulle sa meeldid."
:D
No ma ütlen: ta on alles poisike...- ei tea, mida sobib naisele öelda ja mida mitte.
Aga mulle meeldib tema rumal ausus ja pealegi on see nii naljakas.
Ja pealegi olen ma temaga täiesti nõus ka.
*
Pilt izismile.com
8 kommentaari:
Mulle tundub, et sa hakkad veidi kahtlema? Võin ka eksida...
Oh, ma pole ju mingit otsust veel teinudki. POle milleski kahelda :)
Codependancy, maybe?
Loodan, et sul läheb kõik hästi. Kõik mured on väidetavalt su enda sees või siis väljamõeldud. Või noh nii vähemalt mu arst väitis. Mulle meeldib su blogi, väga õrn ja ehe.
Vabandust, sain jälle õppetunni, et väikestest katketest pole mõtet järeldusi teha. Lugesin su viimast postitust, mõistan veidi paremini.
JJ, see su arsti jutt just kuigi abistav ei ole, mina ei oskaks sellega küll midagi peale hakata.
Ma tean, et iga inimene peaks oma muredega ise hakkama saama jne. Aga no kurat kui ma juba tulin abi küsima, siis järelikult mul on abi ka vaja. Arstid on rumalad. Või siis laisad, ma ei tea. Üritage ennast kuidagi siis rahulikuna hoida. Mhmmh, eks ma siis üritan, kui mul järgmine paanika- või vihahoog peale tuleb.
P.S. Loodan, et Karikate emandal läheb kõik hästi.
Aitäh JJ :), küll mul läheb ka :D
///kõik on hea mis päevad toovad
olgu tuskki see või mure
kõigest ainukordsust hoovab
mis ei sure...///
:D
Arstidest... - ehk on nad abitud, võimetud, ei tea. Olen ka märganud, et põhiline jutt on kõigil see, et mõtle teisiti ja ära põe ja grow up. Ei tea ka, miks nii. Jalaga tagumikku võin ma endale ise ka anda :D - arstilt ootaks tõesti pigem abi kui seda.
Ja h2ving - nu mis Sa nüüd vabandad niukse väikse asja pärast! Kõik ok! :)
Mõni tõesti arvab, et kes arsti juurde pöördub, on nõrk... Väga tugev inimene tunnistab oma probleeme ja otsib abi. Ka mul on palju kogemusi erinevate arstidega... Ja samas on mu mees, kes neid kardab kui tuld. Kindlasti olen saanud rohkem abi arstidelt, kui ainult enda aruga oleksin saanud. Aga koos arstidega tulevad ka kehvemad kogemused, kus lahenduseks tõesti pakutakse, et it's all in your head... ja selle infoga ma ei oska suurt midagi peale hakata. Ja mõni tõrvatilk on niivõrd negatiivne ja õudne, et ei taha mõeldagi. Näiteks Tallinna psühhiaatriahaigla lasteosakonnas kohtas palju hoolimatust, ebaviisakust ja tüdimust. Samas need inimesed kindlasti on võimelised empaatiaks, lihtsalt aastakümnete pikkune kopitamine ühes hallis haigla-keskkonnas võib muuta ka kõige kaastundlikuma arsti külmaks kui kivi. Mina seda tööd ei suudaks teha. Jäin nüüd jutustama, lihtsalt see teema on niivõrd mu kogemustest läbi imbunud, et ei saa mitte vaiki olla.
Postita kommentaar