All you ever wanted...

Kõik, mida mina tahtsin, oli harmooniline, üksteisest hooliv ja armastust väljendav perekond.

Siiski leidsin end ühel hetkel olukorrast, kus Mees hoidis omaette ja laps oli nagu vihale aetud metsmardus mul kuklas oma lõputute pretensioonide ja kriitikaga.

Tundus, et see 'projekt', millesse ma olen kogu oma energia pannud, oli läbi kukkunud.

Kui ma aga järele mõtlesin, siis - Mehe puhul - pole midagi halba selles, kui oled elurutiiniga nii rahul, et muud ei taha ega märka. Ju see on elu, mis lõpuks ometi inimesele täielikult sobib.

Eile lugesin Bhagavad-Gitat ja Tegudejooga peatükis olid sellised värsid:

17. Inimene aga, kes enda üle rõõmu tunneb ja endaga rahul on

leidnud rahulduse iseendas,

sel pole midagi vaja teha.

18. Ei ole tal asja ei sellega, mis tehtud,

ega sellega, mis tegemata,

ei otsi ta tuge üheski olendis.

See tundub täpselt Mehe kohta käivat :)

Ja Väike Tüdruk on küll - ma loodan, et ajutiselt - loobunud oma pehmusest, kuid ta on hämmastavalt terane, elutark, meelekindel ja enesekindel. Mulle tohutult meeldib, et kui ta otsustab kellegi vastu leebe olla, siis mitte tülihirmus ja argusest, vaid teise inimese vaatekoha mõistmisest. Olen osanud õpetada ta erinevaid lähtepunkte otsima ja tema arutluskäigud ja järeldused rõõmustavad mind oma avaruse ja samas konkreetsusega, ta on äärmiselt sõnaosav ja ilusa lausega laps :) Kui ta mõned nädalad tagasi võitis ühe üle-Eestilise emakeelega seotud värginduse, sain tema emakeeleõpetajalt nii kena kirja, kus muuseas oli öeldud, et ta paneb end ka tavalises koolitunnis kuulama. Üldse, kõik asjad, mis see õpetaja kirjutas, olid ka minu meelest tõesed. VT on omamoodi tähelepanuväärne laps. Seega olen ma temaga tublit tööd teinud (sest tõesti, võtsin emaksolemist väga suure vastutustundega) ja ei saa öelda, et ta oleks 'aia taha läinud' laps.

Siiski, sellisena nagu ma möödunud kevadel olin, ei näinud ma, et ma oleks oma perele muud kui häiriv objekt. Mul polnud justkui midagi neile rohkem anda - need olmeprobleemid millega ma (pere)naisena tegelesin olid Mehe ja VT arust pehmelt öeldes tähtsusetud. Minu tuge ja emotsionaalset 'hoolekannet' ei vajanud justkui enam keegi...

Ja kuna ma olen... no alates 7. eluaastast peale heietanud enesetapumõtteid, siis tundus mulle, et just praegu oleks selline aeg, kus ma olen ühte-koma-teist-head siiski teinud, aga ei jäta kedagi hätta, kui ma kaon. Ruumi rohkem, haisu vähem, nagu ilusti öeldakse...

Arvestasin, mis mul on vaja ära teha ja panin kuupäeva oktoobri lõppu. Kustutasin arvutist hunnikute viisi faile, mis poleks kellelegi peale minu huvi pakkunud. Tegin ühekordseteks põrandakaltsudeks hunniku riideid, mis olid juba 'väsinud' - kui materjal ei sobinud ja olin kindel, et VT neid ei taha, siis viskasin lihtsalt ära. Ikka tasapisi, mitte korraga mitu prügikilekotitäit. Mõtlesin, et kui mul on nii vähe elada, siis teen seda oma parimates riietes :) Tasapisi nihverdasin oma lugemist ootavate raamatute riiulitäied suurtesse raamaturiiulitesse tagasi. Sorteerisin, lõikusin, viskasin minema või pakkisin ühte suurde kasti VT jaoks oma sada märkmikku ja kaustikut. Kirjutasin ühte ekstra selles võetud vihikusse VT ja Mehe jaoks üles kõik VT head arstid (pere-, silma-, hamba-, naha-), sugulased ja poed, kust mida saab VT jaoks. Kirjutasin mõlema jaoks ka kirjad.  Olin rahulik ja rõõmus.

Ja kui ma juuni lõpus omale oma toa küsisin, siis mitte Poisu pärast, vaid hoopis sellepärast, et kavatsesin enne surma jooga ja meditatsiooniga korralikult nii öelda sina peale saada. Vaat nii. Sest olen alati tahtnud surra mitte mingi väljakannatamatu olukorra eest põgenedes, vaid endaga rahule jäädes ja helgemeelselt :)
Muide, ka idamaades on täiesti aktsepteeritav enesetapp askeesi teel, nii et inimene lihtsalt ei söö enam. Seda võivad teha nii ilmikutest vanad ja haiged, kes ei taha koormaks olla, kui ka mungad-õpetajad. Kui nüüd aus olla, siis pereinimesed seda teha ei tohiks, kui nad veel kuidagigi suudavad oma peret aidata, aga see selleks, see on ilmselt suhteline... Mina tundsin küll, et rohkem mul anda pole ja see, mida mina andmisväärseks pean, võetakse nö pikkade hammastega vastu, nii et...

Ja edasi olid päevad väga kerged. Väga lihtne on taluda kõike, kui tead, et kauaks seda pole. Ja nii lihtne on kõik emotsioonid kaastunde ja sõbralikkusega asendada, kui kuulad kellegi ärplemist või vaatad külma selga ja tead, et varsti on neil natuke raske, kuid see saab olema nende elu - aga nemad seda veel ei tea ja sina tead.

Ja väga huvitav ja ennast säästev karmaga seotud mõte tuli mulle pähe: kui VT ja Mehe karma ei näeks sellist hoopi ette, siis ma ju ei teeks seda. Kui ma seda teen, siis kindlasti on see nende karma. Kellegiga (-gagi?) ei juhtu midagi teenimatut - kui uskuda eelmisi elusid ja karma seadust. Tundsin, kuidas hakkan neist juba eralduma, eemalduma. Tegin endiselt kõik, mida suutsin ja oskasin ja vajalikuks pidasin, kuid... mulle tundus, et neil on oma saatus, mis ei pea ilmtingimata minu omaga seotud olema. Sellepärast võtsin endale ka vabaduse küla-peal olla, selle asemel, et kodus VT igavust peletada, tema lõputut näägutamist kuulates. Ütlesin talle, et tavaliselt unistavad lapsed kodust põgenemisest, aga meie peres tahab emme kurja lapse eest ära põgeneda.

Ja kujutate ette, mis siis juhtus...!

Kui ma varem olin võrrelnud end oma kujutluste imenaisega ja jäänud alati alla, alati rahulolematuks, siis nüüd... võrdlesin ma oma tegemisi surnud naise potentsiaalse panusega. Ja mõelge vaid: surnud naisest tegin ma iga kell rohkem!

Oletame, et ma olen 21 tundi ööpäevas kodust ära, või oma voodis pikali, aga nende ülejäänud 3 tunni jooksul käin poes, valmistan potitäie sooja sööki, koristan veidi ja aitan lapsel õppida - see kõik tulnuks ju teistel ära teha, kui mina seda poleks teinud (olles surnud). Nii et olin iga issanda päev endaga väga rahul. Kui olekski olnud päevi, mil ma üldse kodus pole või üldse midagi ei tee, siis see poleks hullem kui minu panus surnuna, nii et miinusesse ei saanud ma enam mitte kunagi, mitte kuidagi jääda!

It takes getting everything you ever wanted

and then losing it all

to know what true freedom is...

LANA DEL REY

Püüan tõlkida: "Selleks, et mõista tõelise vabaduse olemust, tuleb saada kõik, mida sa iganes soovinud oled, ning seejärel see kõik kaotada..."

Ma arvan, et see on tõsi. Vähemalt on see üks teedest vabaduse kogemuseni jõudmiseks...

Ja niimoodi ma siis elasin, vaikselt ja rahulikult üha lahkudes, emotsionaalses mõttes vähemalt.

No augusti teisel poolel jõudis niisama suhtlemine Poisuga teisele tasandile. Ja tema hakkas küllalt ruttu rääkima abiellumisest jms... Algul ütlesin lihtsalt, et ma küll enam kunagi ei abiellu. Siis naljatasin, et tõepoolest, seda mulle veel vaja ongi: veel üks mees õnnetuks teha... Aga lõpuks rääkisin ikka ausalt ära, et ma ei tea nüüd küll enam täpset kuupäeva, aga üldiselt mul pole kavas siin maapeal selles kehas teistel inimestel jalus koperdada. Poisu ütles, et kui mul on kodus nii paha, siis tulgu kohe tema juurde ja ma olin üle pika aja üllatusest tumm. Ma olin talle rääkinud seda juttu hoopis selles mõttes, et tema peab putku pistma..., et pole mõtet tõsielt suhelda sellise inimesega nagu mina... Aga Poisu jaoks ei teinud need mõtted mind jubedamaks... ja noh... siin ma siis veel olen.
Oktoobri lõpp oma tähtajaga on möödas...

Muide, kui mul eelmine kord tõsised enesetapuplaanid käsil olid, siis tutvusin Mehega.

Kas saadab Taevaisa mulle Päästjaid Printse, või on lihtsalt nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - no kes teab. Mees oli mulle paljudeks aastateks ikka täiuslik kaaslane, nii et vast ma ikka pole valinud 'esimest ettejuhtuvat' õlga, millele toetuda.

Aga, kui sul enam mingeid soove, ootusi ega plaane pole, siis on kõik mis tuleb - boonus!

Imehea on niimoodi elada... Olen kuidagi vabadusse kasvanud.

Mõned hetkel puudutavad tsitaadid ka OSHO'lt.

*

See, kes ei mõtle kunagi tulevikust, ei mõtle ka minevikust. Need käivad koos; minevik ja tulevik on koos, ühendatud. Kui te mõtlete tulevikust, siis pole see midagi muud kui mineviku projektsioon; kui te mõtlete minevikust, siis pole see midagi muud, kui püüd tulevikku kavandada - nad on koos. Olevik on mõlemast väljaspool - inimene, kes elab hetkes, siin ja praegu, ei ole koormatud mineviku ja tulevikuga, tal pole seda koormat.

*

Kui hakkad mõtlema tulevikust, ambitsioonidest ja soovidest, siis jääd SELLEST hetkest ilma. Ja kui jääd sellest hetkest ilma, siis on see loomuvastane, siin on sul alati millestki puudus, tekib tühimik.

*

Kui sul on ambitsioonid, siis on vaja aega. 

Ja minu jaoks on religioosne inimene see, kes ei vaja rohkem aega.

Kõik pildid weheartit.com'ist

PS, mõtlen, et see postitus jäägu parem ilma kommentaarideta ja sulen kommenteerimise võimaluse selle posti juures. Aga kui keegi tahab ikka oma mõtteid jagada, siis võib ju mulle kirja saata (karikate.emand -at- gmail.com või karikaemand -at- hot.ee)