Kribu-krabu

Selles maailmas on palju asju, mida me peame oluliseks. 

Siiski - lõppude lõpuks jääb ainsana alles armastus,

mida me üksteisele jagame.

See võib tunduda kulunud kõnekäänuna,

kuid viimaks me näeme, et tegemist on absoluutse tõega.

Armastuse hetk võib tunduda väikese asjana,

kuid surma hetkel tundub see armastus olevat kõik.

No mina leidsin need pildid weheartit.com'ist, kuigi neil on mitut sorti logod peal...

Aga kust see sinine tekst pärit on, seda ma ei mäleta...

Ja kes see ütles, et surivoodil ei mõtle keegi, et oleks pidanud ikka rohkem tööd tegema, vaid pigem ikka, et oleks lähedastele rohkem tähelepanu pidanud pöörama, rohkem armastust väljendama ja tundma - seda ka ei mäleta ja isegi tsitaati pole... aga keegi nii ütles... ja ma kahtlen ka, kas ükskõik mis saavutused surivoodil loevad peale selle, kui palju armastust on elu jooksul endas tuntud ja väljendatud. Näiteks kuulus Rootsi režissöör Ingmar Bergman (keda mina hindan küll eelkõige avameelse kirjanikuna, kuna vaat - juhtumisi pole ma ühtegi tema filmi vaatama sattunud) olevat vanaduses öelnud, et peab oma elu luhtunuks just selle tõttu, et armuelu oli tal suht selline... kapriisne ja õnne ta oma paljudele abikaasadele ja armukestele ilmselt vähemalt enda arvates märkimisväärselt ei toonud. Ja kui see tõesti nii on, siis ma nõustun. Teistele inimestele on tema looming kindlasti kingitus, aga enda hingele ta sellise eluga küll kingitust ei teinud. Ilma armastuseta elatud aastad on maha visatud aastad... (ma muidugi ei pea siin kitsalt mehe-naise vahelist armastust silmas). Aga destruktiivsed suhted on nii armastusest kui ka tarkusest kaugel.


Muide, kas pole imearmas ja liigutav see neljas pilt, kus - ma eeldan - sõjaväeteenistusest saabunud issi saab esimest korda oma pisitütart hoida!?!