Pärast haigust olen kõvasti mingisse mulli kinni jäänud... eelkõige tunnen, et midagi pole mõtet teha - enda jaoks.
Selge see, et on mõtet teha korralikku sooja sööki perele, kes minu haiguse ajal nädal aega pirukatest ja võileibadest toitus, ning et on mõtet jõudumööda koristada... Ka on mõtet Väikese Tüdrukuga veidi järgi õppida, kuid see õnnetu väsib praegu sama kiiresti kui mina...
Aga muu - lugemine, õppimine, mõtlemine :), blogimine - milleks?
Soovin olla üksi ja olen hakanud palju õues käima... mõnikord käin isegi kaks korda päevas...
Jalutan natuke ja siis istun kusagil, kuni külm hakkab.
Ma pole nii kaua tundnud eraldiolemise ja kuulumatuse tunnet, aga nüüd on see tunne kohal.
Võimalik, et see on põrkereaktsioon pärast seda, kui ma haigusest hädisena pidin Mehel paluma nii paljusid asju teha (kassi sööta, kassikasti koristada, lapsega lapse söögi asjus nõu pidada ja minu asemel ise lapsele tomateid, õunu ja kõike värki puhastada) ja temal jätkus rumalust väljendada oma kehahoiakuga tüdimust.
Ma pole tõesti andestaja-tüüp.
Mitte, et ma pahane oleks - ma lihtsalt pole midagi.
Ma olen ära.
2 kommentaari:
ohh, kurb kuulda, et haigus kohe nii murdis, nüüd tulebki end mõnusa päikese käes peesitades toibutada
mul tuli selle kirjutisega meelde, et kunagi kirjutas keegi teine nii....kõik saab alguse sellest, et oled enesestmõistetav igapäevane toas ringilippav naisolevus, kelles on tõestatud truudus, meelekindlus ja veendumus, et see iludus istub igal õhtul oma ettenähtud kohale sohva lohukesse ja silmad telekasse või raamatusse suunatud on teine olnud seal oma kümme aastakest. Miks peakski ta sealt kaduma. Ja on selle ilu ja võlugagi harjutud, unustatakse, et mõni teine selle kuskil ära märkab.
Postita kommentaar