***

Brrr, kole kaua kestsid seekord need palavikud ja see voodis-olek. Nüüd ei jaksa vooditki ühe jutiga ära teha, vahepeal peab istuma ja lõõtsutama. Esimest päeva tunnen lõhna ja maitset, aga justkui valesid lõhnu ja maitseid - näiteks kohvitegemise lõhn oli nagu mingi hallitanud muda-augu lõhn ja kõigel tundub olevat kibe kõrvalmaik.

Väike Tüdruk pole ka veel piisavalt terve, et kooli minna. Seekord peab vist lausa arstil ära käima enne kooli minekut, et vaadata, ega midagi paha organismi nõrgestama jäänud pole...

Enne haigeks jäämist lugesin Hunter S. Thompsoni "Hirmu ja jälestust Las Vegases", kus kaks semu üüriautoga Las Vegases ringi kolistavad ja kõikvõimalikke narkootilisi aineid neelavad, lakuvad ja nuusutavad, ning seetõttu hullu-moodi higistavad, ilastavad ja oksendavad. Haigena tundus mulle äärmiselt ebaõiglane, et mina pole midagi narkootilist söönud ega isegi kaugelt nuusutanud, kuid pean ka südame kloppides higiloigus ägama. Tundus maailma kõige suurema arusaamatusena, et inimesed vabatahtlikult alkoholi, nikotiini või narkootikume tarvitavad :) Mõtlesin siis, et kui ma terveks saan, siis ei tarvita ma kindlasti enam kunagi midagi, mida võib miskitmoodi organismile mürgiseks või kurnavaks pidada...
Karta aga on, et juba homme-ülehomme tuleb mul õlle-isu ja meenub, kui palju vitamiine ja mineraale õlu kõik sisaldab ja puha :P