Lõpetasin just Barbi Pilvre "Minu võitluste" tsitaatide ümbertrükkimise wordi faili. Huhh, palju sai!, ja ma olen täna vahelduse mõttes nii lugejasõbralik, et ma ei pane siia kolme meetri pikkust teksti üles :) Teen selle teksti õhtul juppideks ja hakkan jupikaupa üles panema, aga hetkel ainult sissejuhatavad mõtted loetud raamatust.Sain teada, et (iga) feminist polegi meesnaine – Pilvre nendib, et testosterooni tõttu on mehed riskeerivamad; ja naised põevad tegemata kodutööde pärast rohkem – ehk siis, nüüd olen kindel, et ta ei eita meeste ja naiste mõnigast erinemist. Minu meelest on nii jube kui seda tehakse, nagu keegi teataks mulle tähtsa näoga, et leib on ka sai – ometi on võimalik leival ja saial vahet teha ja mina küll tean, kas ma parasjagu tahan leiba või saia... Kardan hulle ja kardan ka ise hull olla... mõtlen, et äkki on nii, et kuigi poodides on leiva- ja saiariiulid eraldi, ja ka mina eristan leiba saiast, on ikkagi nii, et leib on ka sai, sest see tark ja tähtis inimene minu vastas on selles täiesti veendunud ja tema veendumus on nii tugev ja põlglik minu suhtes. See on väga huvitav aga ka hirmutav.
Üldse, Pilvre kirjutab väärikalt, aga samas hingega, ausalt ja samas pisukesti naljatades, aga mitte põlastades või vingudes. Eks ühiskonna valukohtadele saab tähelepanu juhtide väga erineval moel, mis ei lähtu mitte probleemist vaid sõnavõtja iseloomust. Pilvre teemad on huvitavad ja arutlusviis meeldiv. Kui Pilvre peab vajalikuks end feministiks nimetada, siis ma ei saa sellest aru... minu meelest võiks ta end pigem moraalifilosoofiliste ja psühholoogiliste huvidega esseistiks nimetada..., aga ju selles feminismis siis on kuidagimoodi muud ka kui kiunumine selle üle, kuidas meile, jube vingetele naistele ikka õudselt liiga tehakse igal pool ja ei saada aru kui hirmus targad, tublid ja fantastilised me ikka oleme ;)
Igatahes, stay tuned! :p
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar