Niisama

Leidsin ühest blogist sellise mõttekese:
There is a wise saying; if you keep on doing what you’re doing then you’ll keep on getting what you got. This is so true. Madness is sometimes described as doing the same thing over and over again but expecting different results. If we want our life to be different then we need to be willing to take action and change things. Sure, it is going to involve facing our fears, but when you consider the alternative…
paulgarrigan.com


Kodukeelselt siis umbes selline mõte, et kui sa jätkad oma käitumise ja tegemistega samas vaimus, siis läheb ka elu edasi täpselt nii nagu seni. On rumal oodata elumuutusi, kui sa ise oma tegevuses midagi ei muuda. Kui me soovime, et miski muutuks, peame me tegutsema asuma - riskeerima ja muutma midagi oma elus või käitumises, kui me ka pole päris kindlad, kuhu see meid viib. Muidugi tuleb teadmatusele ja oma hirmudele silma vaadates ilmutada vaprust, kuid kui alternatiiviks on senise virelemise jätkumine, siis tasub seda vast siiski teha.

Eks igaüks ise otsustab...

Paljud arvavad, et parem tuttav õudus (nt vägivallatsev või õel abikaasa) kui tundmatus.
Mõned jällegi kukuvad muutma olukorda, millel pole viga midagi, ja avastavad liiga hilja, et ei osanud hinnata seda, mis käes oli.

Mind huvitab aga see, et kui ainult hullumeelne ootab elumuutusi, käitudes ise üha samamoodi, siis kas on hullumeelne ka vastupidine - et ma muudan midagi, aga loodan eluga sama rahul olla nagu enne?

Minu elus paraku ongi nii olnud. Et lihtsalt igavusest või mingist põhimõttest korraldatud/ekstra ette võetud siblimine (mida muudatused tavaliselt on) kurnab rohkem kui toob head. Või kes teab - kogemused on ju ka midagi väärt!?! Igatahes nüüd olen ma küll muudatuste suhtes väga ettevaatlik - armastan rutiini ja näib, et rutiin armastab mind :) 'Tavalistel päevadel' on ikka oluliselt vähem jamasid, kui midagi võõrast või uut tehes :)

Samas olen ma näinud lõputult palju inimesi, kes võtavad igasuguseid asju ette, satuvad jamadesse (kõik ei suju nagu arvatud-plaanitud) sõimlevad ja tusatsevad, aga on ikkagi täiesti rahul sellega, et sai 'käidud-tehtud-nähtud'. Ja ma miski kohaga saan neist täitsa aru, kuigi enda puhul ma arvan, et kui miski mind pahuraks teeb, siis ei tohi seda teha. Sest ei tohi turtsuda oma kallikute peale.

Ma pean ka võimalikuks, et inimestel on vaja auru välja lasta, ja siis nad tormavad ja sekeldavad ja saavad niimoodi võimalusi end välja elada.
Minul auru välja lasta vaja pole - niisiis saan mina rahus paigal istuda ja teiste sagimise üle imestada.

Samamoodi ma ei saa aru, miks inimesed autoga sõidavad, kui see neid nii tigedaks ajab: punased foorituled, kohmakad või ülbed kolleegid-autojuhid, parkimiskohtade puudus, enda eksimused ja apsakad, teeolud... - üks õudne kirumine kostub sealt eesistmelt ja ma olen linnasõitudel konkreetselt hirmunud seal taga :D
Nüüd ma ise ei taha iial autot juhtida ja nii palju halbu emotsioone tunda!

Kuid miskid muutumised toimuvad kogu aeg ja kui need pole just liiga meelivaldavad, siis vaatan minagi huviga, mispoole asjad arenevad :)