Tugevama õigusest

No täna ei saa kohe kuidagi blogist eemale :D

Tegelikult on meil kodus täna hämmastavalt vaikne ja viipekeelne päev. Igaüks istub oma urus ja mulle tundub, et me valime väljatulemiseks aja, kus teised ei liigu :) Olen VT'd näinud kolm korda - esimesel korral andsin talle kannutäie piparmünditeed, teisel korral tomatisalati, leivakäärud ja kahvli, ja kolmandal taldrikutäie makarone võiga. Me eriti ei rääkinud, naeratasime häbelikult :p
Ka mina ise tahan täna hästi tasa olla, sest tean, et homme pean suhtlema.

Aga mõtteid on pea täis, nagu ikka...

Olen oma Instagrammi voo püüdnud 'pahadest asjadest' puhtana hoida, aga kuna jälgin paarikümmet tiibetiteemalist kontot, siis vahel ikka mõni nukker lugu sopsab sisse. Samuti on mul mõned Aasias vabatahtlikutööd tegevad noored lisatud, sest kena on näha tillukesi kloostrikooliõpilasi ja naisi kirjudes rõivastes :), palveveskeid, tikitud pühapilte ja muud sellist.

Paar päeva tagasi nägin ühel sellistest Aasia-kontodest pilti naeratavatest naistest naiste varjupaigas. Tegemist oli siis abikaasade poolt väärkoheldud naistega.

Paratamatult meenus meiegi meediasse jõudnud info selle kohta, et paljudes lõunamaades on naiste õigustega kurvad lood ja mehed ei pea naiste peksmist ja vägistamist sugugi nii taunitavaks kui meie siin.

Kummitama aga jäi mõte, et tegemist on palju laiema probleemiga.

Need inimesed on kasvatatud juhusekasutajateks. Neile pole õpetatud, et enne kui sa midagi krabama lähed, mõtle, kas sa üldse oled seda väärt või selle välja teeninud. Mõtle, kas see ehk ei kuulu kellelegi teisele või kas keegi teine ei vaja seda rohkem. Need inimesed ei näe oma vajadustest kaugemale, "mis ripakil, see ära!" nagu öeldakse.
Nad võtavad, kui nad näevad, et nad saavad. Asi pole lugupidamatuses naiste vastu, vaid pigem totaalses, üleüldises lugupidamatuses kõige vastu. Need on ka need inimesed, kes viskavad prügi maha, sest neil pole vaja seda, eks.

Ma usun, et neile on võimalik selgeks teha, et Euroopas võetakse vägistamist tõsiselt, aga kas meil on jaksu valvata stressis ja vaesuses kujunenud lapselikult suure/pimeda egoga inimesi igal sammul? Kas meil on aega neile enne nende Eestimaa peale lahti laskmist õpetada, et maad ja inimesi tuleb austada ja hoida? Kas me ise ikka oleme neile selles asjas eeskujuks?

Ma tean peresid, kus lapse vandudes temaga pahandatakse, ja kui laps ütleb: "Sa ise ütled ka "kurat"!" siis vanem ütleb: "Mina olen suur, mina võin."
Tegelikult on vastupidi, eksole, onju.
Laps veel ei tea, talle tuleb andeks anda, teda tuleb/saab õpetada. Täiskasvanu peaks selle koha peal endale ja lapsele tunnistama, et kui ta tunneb end nõrga ja kibestununa, siis ta ütleb "kurat", ning see näitab tema armetust ja saamatust. Nagu igasugune räuskamine. Näiteks.


Khm, seegi jutt jõuab manifesteerimise ja 'inglite palumise' juurde välja :D
Ma ei suuda näha, kuidas elu võiks käia teisiti, kui et selleks, et midagi saada, pead sa seda väärt olema. Kõik.
"Lill ei unista mesilasest. Lill lihtsalt õitseb ja ennäe - mesilane tuleb."

(Või siis ei tule! 
Kannatus on elu osa. 
Nats kõhe on, kui inimesed mõtlevad, et nad peavad saama, mis nad tahavad, sest - nad tahavad. 
Või kui inimesed mõtlevad, et midagi on valesti, kui nad ei saa kõike, mis nad tahavad.)

Milleks paluda midagi, kui sa isegi ei tea, kas sa oled seda väärt?
Kui näiteks tuua vargad ja vägistajad, siis inimene ilmselgelt võib uskuda end väärt olevat asju, mida ta väärt pole. Kas meie esoteerikutel-manifesteerijatel on julgust vägistaja-mentaliteediga inimesele kinnitada, et ta on väärt kõike, mida ta kujutleda oskab ja ta saabki kõik, kui ta vaid usub? - ma ei tee nalja ega utreeri siin, on lehekülgi, kus inimestele niimoodi räägitakse! Ja sugugi kõik uskujad pole täielikud ullikesed, mõne elus see näibki toimivat (sest reaalsust annab alati tõlgendada mitmeti) ja miks mitte lustida törtsukese maagiaga meie päevades, kuid imelik on seda kõigi peale laiendada ja solvata õnnetuid, kes järelikult oma häda ja viletsuse ise endale kaela sõnusid.

Nii või teisiti, kui sa pead midagi salaja või vägisi võtma, siis võid täitsa kindel olla, et sa pole seda väärt.

Kuidas kasvatada inimestesse terviku-tunnetust ja lugupidamist teiste suhtes? Kuidas panna inimest huvituma sellest, et tema kõrval on inimesed, keda ta oma käitumisega mõjutab?

Ilmselt peab siingi leppima sellega, et eeskuju pole mitte parim kasvatus-/õpetusviis, vaid ainuke.
Niisama heast peast paiks ja eeskujulikuks hakata on raske, aga selle poole püüelda ikka tasub! :) Muud nagu lihtsalt ei jäägi üle...