See võib olla midagi väikest nagu kokkusaamine, või midagi suurt nagu näiteks soovitus mitmepäevasele matkale minna, kui sa oled paadunud linnapoiss või tüdruk ja lihtsalt tead, et sa ei naudi seda.
No olgu, käid ära, kokkusaamisel või matkal, ja jäid ellu.
Kuna sa pingutasid, siis oled sunnitud end veenma, et täitsa tore oli - muidu hakkab endast liiga hale, et kui kaua võib teistel end juhtida lasta.
Siin tulebki üks huvitav asi välja.
Arenemiseks peame me väidetavalt oma mugavustsoonist välja tulema.
Tõenäoliselt see mingi osa inimeste jaoks tõesti on nii.
Aga kui me tunneme, et me tõesti ei taha midagi teha - kuidas me teame, kas see on on pime hirm ja soov jääda mugavustsooni, või on see kõhutunne, mis ütleb, et ära raiska oma energiat valede asjade peale, ära kaugene iseendast, ära teeskle, et kõik on hästi?
Näiteks ka mul tekib adrenaliinivoog, kui sunnin end tegema asju, mida ma tõesti teha ei taha. Ma suudan enda jaoks otsida välja head küljed ja heal juhul neid ka nautida. (Nagu nii kaunilt öeldakse: kui elu sulle .... keerab, siis pole muud teha, kui otsi parem asend ja ürita seda nautida.) Sellele järgneb adrenaliinipohmell, mille ajal olen korraga naermas ja nutmas - no täitsa hull, hüsteerik. Teised inimesed tõlgendavad seda elevusena ja mulle on see soodne, nii et las... :). Minu jaoks on see'pohmell' väga ebameeldiv - ma tahaks oksendada ja siis sada aastat magada -, kuid saan aru, et on inimesi, kes ilma selle hormoonidekokteilita ei tunne end elusana.
Mida ma aga tean, on, et tõed mu enda ja maailma kohta avanevad mulle erakluses ja vaikuses.
Ikkagi jääb küsimus, kuidas ma tean, kas ma hoian millestki eemale, kuna see tekitab minus segadust ja lärmi juurde ning viib mind endast kaugemale, või lihtsalt kartusest teha midagi harjumatut? Või kuidas tõestada soovitajale, et mulle pole tema poolt propageeritavast meetodist kasu. See oleks lihtsalt üks 'lärm' mu elus juures.
Nagu näiteks kõikmõeldavad vitamiinid, mida ma siin pool aastat sõin, paljusid neist mitmekordselt, B6 vitamiini näiteks iga päev kolmekordne doos! :D
Aga see oli lihtne, ainus mure oli rahakulu.
Mu sõbranna ütleb, et tema unustab kogu aeg võtta, aga mul seda muret pole.
Loomulikult polnud sellest mitte mingisugust kasu peale selle, et mul on näägutajatele midagi vastu visata. Aga enamik asju, mida soovitatakse, on märksa (energia)kulukamad.
Millal ma tean, et see vastupanu minu sees on "kõhutunne" (et see pole minu tee, ma ei taha seda teha, ma ei tohiks seda teha) ja millal ma tean, et see on võõristusest sündinud tõrksus. Tunne on seal all üks ja seesama "fui! - see nüüd küll hea mõte pole!" :D
 |
| Mõnikord on õige ja kasulik loobuda! Muidu pingutad, kuni koletis välja pääseb. |
----
Lisatud paar tundi hiljem.
Panin Hallo, Kosmose 2015. aasta kuulajate leemikute saate mängima, kust mul enne pooleli jäi, ja tegin lõunauinaku. Ärkasin selle peale, et üks vendadest Urbidest rääkis:
"Ei tohi endaga kompromisse teha! Ei tohi teha neid asju, mida teha ei taha. Ära suhtle inimestega, kellega sa ei taha suhelda."
Noh, olen väga nõus... aga kuidas siis ikkagi jääb oma mugavustsoonist väljatulekuga? :)
Ebameeldivate inimestega suhtlemisest tahan teha eraldi postituse, sest selgi puhul räägitakse, et kõik, mis sind teiste juures ärritab, on tegelikult sinu enda sees, nii et tegele endaga, mitte ära torma teise inimese juurest ära. Teises inimeses pole asi!
Ma arvan, et see on vale ja ohtlik arusaam, aga see on pikem jutt.
4 kommentaari:
Kui sa tahad midagi saavutada (ja mulle tundub, et pigem kehtib see millegi asise ja pealiskaudse saavutamise kohta) siis tuleb end mugavustsoonust välja suruda. Või kui sa pole eluga rahul.
Kui oled rahul ja tasakaalus, kui tead, et su mugavus ei kahjusta sind oluliselt, siis pole vaja. Võib püsida mugavustsoonis.
Jah, olen ka umbes niimoodi aru saanud.
Kuid võib ju olla, et inimene pole oma eluga rahul ja proovib seda, teist ja kuuendat, aga lahendus oleks hoopis asjade/tegevuste/kohtumiste vähendamine oma elus. Et inimesed võtavad alati juurde, et proovime seda - see ka ei aita, nüüd toda - too ka ei aidanud. Aga tegelikult tuleks hoopis mitte midagi uut teha/tegevust juurde võtta, vaid vana välja visata, plats puhtaks lüüa ja siis vaadata... :)
Aga kellel on selline luksus?
Ainult neil, kes on päriselt ka valmis surema, hoolimata lastest jms.
Nojah siis see inimene peaks ka oma mugavustsoonist väljuma ja tegevusi vähendama.
Paljudes inimestes ei tekta uute asjade proovimine ja seltskondadega kaasaminemine negatiivseid emotsioone (nagu sul). Kui ta siis oma eluga rahul pole, olgu mittemugav ja vähendagu ettevõtmisi. Vot siis alles on tal võimalus iseenda sügavuste üle järele mõelda ja see võib olla üsna ebamugav. Aga kui ta siis iseendaga tutvub, hakkab tal, kujutan ette, parem..
Hmm, jaa.
Mulle on ka silma jäänud paljud õpetussõnad, et üksindust ja vaikust ei tule karta - need on meie abimehed.
Ma mõtlen neid lugedes ikka, et inimesed on ikka hoopis teistsugused, kui mina arvan :p
Postita kommentaar