Täna rääkisime üle tunni aja telefonis sellest, kuhu ja mis keeles ta võiks oma mälestusi ja laste pilte (!!!) üles riputama hakata :)
Üheks motivaatoriks oli ka see, et ta leidis oma 15 aastat tagasi põgusalt peetud lugemispäeviku ja imestas, et ta juba siis nii tark oli :D
Et võibolla ei tulegi mineviku-mina eest kiiruga ära ja eemale kihutada - see võib olla keegi, kellega on meeldiv kohtuda.
Ma, muide, ka olen nüüd loobunud mõttest oma päevikuid ära visata.
Ma ikka olen püüdnud teha nii, et viie aasta tagused päevikud vaatan läbi ja viskan ära, kirjutan olulise enne välja ja muu - vuhh! Aga sageli tüdinesin ja viskasin lugematagi.
Viimaste 5-8 aasta päevikud aga meeldivad mulle. Midagi pole ära visata. Muudkui olen uuesti kätte võtnud, et ikka vähendada seda oma va paberimajandust, aga ... pole midagi ära visata :p, kõik on hea ja/või kasulik.
Vennast veel.
No tema ikka seda maaelu armastab ja on nii tubli, et on oma lapsi harjutanud sitikaid ja ussikesi kätte võtma enne kui nad (lapsed) võiksid hakata arvama, et see on ju jube.
Minu arust tegelikult on ikka väga jube, ja mina olen nende juures ainuke, kes rohib kinnastega, et jumala pärast mitte mõnd tõuku või ämblikku palja käega katsuda. Ja ikka juhtub, et ma kiljudes üles kargan ja rohutuuste loobin, kui midagi minu poolt üles tõmmatud juurte vahelt kiirelt punuma pistab :D
Aga ma siiski tahaks maale elama...
Nüüd pildike tulevasest internetikuulsusest (haha!) Leenust miski jubeda karvaussiga:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar