Noh, paistab, et ma olen otsustanud teid surnuks rääkida...

Ma olen viimasel ajal rääkinud nii paljudest ideedest, millega ma levinud enesearendusteooriate puhul nõus ei ole. Aga eks ma olen aja jooksul kuulnud ka neid, mis kohe omaseks saavad. Näiteks Tommy Hellsteni "sa saad kõik, millest loobud" idee, mis tundus väga klappivat mu enda kogemusega. Polegi siis vist ime, et "sa saad kõik, mida tahta oskad" idee mulle pärast enam nii armsaks ei saanud :D, aga enda kasuks pean ma ütlema, et kui ma headest ideedest kilkan kohe, siis arusaamatuid loksutan mitu aastat teadvuse ja alateadvuse ääremaadel, enne kui nende kohta midagi ära otsustan :)

Üks ülikasulik asi, mida üks naine - ka terapeut, tegelikult - mulle ütles ja õpetas oli, et kõik tunded on õiged ja lubatud. Muidugi olin ma seda varem ka kuulnud, kuid ... seejärel asuti neidsamu tundeid ikkagi muutma ja tervematega asendama - juba sama pooltunni lõpuks oodati, et ma tunnistaks ikkagi ratsionaalsemat ja küpsemat mõtet :)
Aga see naine päriselt ka ise uskus seda, et ükskõik kui lapsikuna, ebaküpsena, tüütuna või piinlikuna inimesele mingi tunne ka ei tundu - see tunne tuleb lubada endale. Pole viga midagi, et meil on tunne, mida me enda juures näha ei taha. Sellel tundel on põhjus! Me peame seda endale lubama! Ta ei jahvatanud sellest sugugi pikalt, aga kuidagi nii, et see jõudis kohale. See pole mingi katastroof, kui me oleme natuke 'allakäinud' emotsionaalselt mingil hetkel :D
Tuleb ennast võtta, armastada, kaitsta ja hoida koos selle tundega.

Mõne isiku juuresolek on nagunii raviv, ja ma arvan, et suur osa siin on selles, kui ehe ja iseendana kohal see inimene on. Tema oli. Näiteks rääkis ta meie lühikese (neli järjestikust päeva) teraapia jooksul oma sarnaseid kogemusi ja tundeid - millel tavalises psühhoteraapias üldse kohta pole, aga just need jutud jäid mulle pähe, mõjutasid ja aitasid mind kõvasti järgmistel kuudel.

Ja seda ma tahaks siin ka korrata, kuigi ma ei saa oma isiksusega selle jutu kõrval olla... :), et mis siis, kui sa oled naabri peale kade (ja see on tobe) või tahad oma lapsele kümme laksu järjest anda (mis on inetu ja kasutu/kahjulik peale selle) - mitte miski ei toimu meis ainult selle pärast, et me oleme lollid. Kõigel on taust ja kõik on mõistetav. Ja mida suurema armastusega ja hellusega enda küündimatusi vaadata ja 'mõttega paitada', seda kiiremini need kaovad.


Üks teine asi, mis mulle hiljuti huvitava üllatusena tuli, oli Teal Swani jutt sellest, et ... draamakuningannasid pole olemas. Mitte keegi ei reageeri üle. Meile ainult tundub, et teine inimene reageerib üle, sest meie näeme ainult seda, mis praegu juhtus ja me ei näe vanu vigastusi ja arme seal all (jäämäe veealust osa), mille tõttu inimene reageerib meie silmis üle, aga tegelikult reageerib ta oma koormale täpselt vastavalt.
Njaa. Mõttekoht.


See pani mind ka taas mõtlema, et mõnikord on partnerivahetusest kasu, kuigi öeldakse ju, et vahet pole ja samad draamad kestavad uues suhtes edasi, sest need käivad sinu suhtlemismustritega kaasa. Aga tegelikult inimesed ju muutuvad, kuid kui su partner jonnib ja keeldub seda nägemast ja jätkab süüdistamist, siis tasub küll ju uus suhe ette võtta, kui sa tead, et oled oma vigadest õppinud - ja samas vanas suhtes pole sellest kasu, ikka saad mööda päid ja jalgu, usaldust ei teki, valu on olnud liiga suur ja haavad ei kasvagi kinni.

Tavaliselt on nii, et üks vihastab millegi peale ja siis kohe vihastab teine, et esimene sellise asja peale (jälle) vihastas. Aga mu õemees on näiteks selline, et kui mu Õde kulmu kortsutab, siis mees tuleb kohe tema juurde ja nad räägivad nii kaua kui vaja, kasvõi vanadest asjadest. Aga tavaliselt, kui sa annad märku, et sul on mingi vana asja peale ikka veel hing täis, saad ju partnerilt kohe pahandada :), ei ole sellist asja, et "jaa, kallis, ma mäletan, see oli minust nii rumal, mul on tõesti kahju, ma saan aru, et sa kannatad selle pärast; ma armastan sind ja ma luban, et ma enam nii rumalasti ei käitu!" Ei ole nii, tavalistest peredes. Tavalistes peredes ütleb mees, et "Hakkab jälle pihta!" ja läheb kõrtsu või paneb kõrvaklapid pähe ja istub arvuti taha. Ja mees ei pruugigi süüdi olla - naine ehk tõesti "iriseb". Mees pole lihtsalt osanud oma naisele tõestada, et ta on usaldust ja armastust väärt, nüüd. Sest ta ei taha rääkida vanadest valusatest asjadest. Ta tahab olla kuningas. Ja kuningad ei eksi.
Kuidagi nii...

Aga selliseid veealuseid jäämägesid üldse ei teki, kui enda ja oma partneri hea enesetunde ja eneseväärikuse eest armastusega hoolitseme. Kui me ei vihasta, vaid armastame ja hoolitseme, kui meie kaaslane on nõrk ja tal on 'hing haige'. See tundub nii lihtne, kuid välja tuleb vähestel...