JUSTIN PETRONE "Minu Eesti 3. Mis juhtus?"

Mu vend oli mõni aeg tagasi tädi juures Tallinnas, käis sealt ühes vahvas rännaku-teraapias ja õhtute veetmiseks leidis riiulist selle raamatu. Ta ütles, et peaksin seda kindlasti lugema, kuna seal on põgusalt kuid toredasti juttu ühest inimesest, keda ma, noh, võib öelda, et armastan :) ja austan. Eelmine kord siin käies ta uuris, kas ma ikka olen lugenud ja ma polnud ning Vend lasi nina norgu, nii et ma mõtlesin, et pean kindlasti lugema, et teda rõõmustada saaksin :)

Aga minu meelest oli see kurb raamat. Algus oli küll täis naljakaid karakterikirjeldusi ja eksitusi, mida me Eestis kohaneda püüdvalt muulaselt lausa ootame - lisaks oli tsiteeritud paljude teiste väliseestlaste muljeid, aga esimese kolmandiku lõpust hakkas silma jääma ainult tohutu väsimus ja depressioon. Naine tal tundus olevat just väsimatu visualiseerija ja organiseerija ja planeerija :) - raske on kaasas käia, kui naine on nagu mingi inimtaifuun, mis tuhiseb üle platsi ja pärast seda on, oh seda imet, kõik hoopis paremini korras kui enne. Võimatu on kaasa tuhiseda, pigem tunned, et jääd ette - ja mul on niimoodi muidugi enamikuga inimestest :D, nii et mul tõmbus kõht hirmust kõvaks kogu seda asjakorraldamist ja sekeldamist kõrvalt jälgides. Ja samas ma tean, et maakerale kuluks võimalikult palju selliseid superinimesi ära.

Lõpp keeras hoopis nukraks, sest siin oli see kuulus lugu, kui politsei Justini öösel peatas ja talle teatas, et hoolimata kahest tagaistmel magavast lapsest ei tohi ta oma USA juhilubadega enam lähima hotellinigi sõita. Ja siis oli neil Eestis nii paha olla, et nad sõitsid tagasi Ameerikasse. Nukker!


See lubade- lugu tegi eestlased toona nii emotsionaalseks - kes hurjutasid politseinike ebainimlikkust, kes ütlesid, et seadustest peavad kõik kinni pidama...

Võib-olla seepärast, et mul oli väga iseteadlik ema, kellega vaielda polnud mingit mõtet, aga minuga juhtub bürokraatiaga põrkudes tavaliselt nii, et ma noogutan mõistvalt ja igaks juhuks uurin pehmelt, mis võimalused mul siis oleks, ja kui pole nagu mingeid erilisi võimalusi, siis juhtub selline asi, et mina hakkan tagasi tõmbuma ja isegi lohutan veidi klienditeenindajat või kes iganes mu ees siis ka on, ja tema hakkab loovamalt mõtlema. Et siis minu puhul on hästi toiminud see, et ma mõistan, et minu ees seisval inimesel on käsud ja ma usun siiralt sellesse, et ta aitaks mind, kui tema võimalused lubaksid. Ma olen tänulik, et ta kuulas mu ära ja mõtles natuke. Ja kui ma tasakesi ja sõbralikult taanduma hakkan, siis nad tavaliselt mõtlevad midagi välja, mis mind lahendusele või abile lähemale aitab :)
Näiteks ma mäletan, kuidas, kui Mees insuldi sai, siis mulle pangast rangelt öeldi, et ma ei saa midagi teha enne, kui olen Mehe teovõimetuks kuulutada lasknud. (Suurim probleem oli hetkel selles, et ma ei teadnud Mehe arvenumbrit, et invaliidsuspensioni taotlust täita. Enda arvele oleks ma selle saanud ainult juhul, kui Mees juba oleks olnud teovõimetuks tunnistatud - mis pole lühike protsess, aga elada oli vahepeal ka vaja.) Kuna ma suhtusin sellesse mõistvalt ja ilusasti edasi rääkisin, lihtsalt küsisin asjade kohta, mis olid mulle täiesti uued, siis hakkas teller (või kes iganes ta oli) koos minuga vaatama, mida ma tean Mehe arve ja meie laenuleppe kohta, ja mida ja kuidas ma saan teada saada, ilma et tema ütleks mulle asju, mida ta ei tohi mulle öelda, milliseid pabereid kodust otsida jne... Väga meeldiv oli. Väga!
Pärast rääkisin mõned korrad telefonitsi ühe panga-naisega, kes meile kodulaenupuhkuse korraldas ja ka tema oli väga soe ja hooliv, soovis viimases kõnes, et paranemine ikka toimuks ja kiirelt ja et me saaks oma asjade ja koduga ikka hakkama :) Ja kõik läks nii ilusti - ka tänu mu blogisõpradele :)

Mõtlen sellele siiamaani IGA PÄEV - mitte ilmtingimata pangast, aga oma ootamatult välja ilmunud senitundmata virtuaalsõpradest, meie kodu säilimisest ja Mehe uskumatust taastumisest. Ja mõtlen, et ma elan keset imet :)
Ma arvan, et tänulikkus on õnnelikkuse võti või vähemalt üks neist võtmetest...
Kui sa ei kujuta ette/ei eelda, et keegi peaks sulle midagi võimaldama, kui sa ilusti ja vaikselt lepid sellega, et sa oled lihtsalt üksi ja paljas, siis teeb iga vastutulek ja kingitus suure põuetäie rõõmu :)


---

Lisatud päev hiljem:

Ehk siis jälle - minu kogemus: sa saad kõik, millest loobud.