Mõni aeg tagasi oli VT'ga juttu islamiusuliste vaenukõnedest ja terroriaktidest ning VT küsis, kas seda näiteks niimoodi lahendada ei saaks, et me lihtsalt kõik võtame vastu islami ja rahu ongi maa peal. Et inimesed on igal ajal vajadusel usku vahetanud ja igalühel on nagunii mingid oma piirid, mida (keda) ta usub ja mida (keda) mitte - nii ülla eesmärgi nimel ju võiks?!
Ka minu mõte läks kunagi lootusrikkalt korraks seda rada...
Kurb oli talle öelda, et need riigid, kes tänapäeval sõdivad, ongi enamjaolt islamiriigid. Islam hakkas minu teada kohe pärast vana Muhhamedi surma jagunema ja need erineva usutunnistusega grupid on üksteise suhtes kõik need 14 sajandit jõle verised olnud. Praeguses kolekohas Süürias kaklevad ka moslemid omavahel, kuigi, jah, mitte usu pärast (aga kuulu järgi kargasid džihadistid ka esimesel võimalusel kampa, kui juba lööminguks läks). Kristlased mingil hetkel siiski 'otsustasid tsiviliseeruda' ja koostööd omavahelisele kraaklemisele eelistama hakata (selle üle võib muidugi vaielda, aga millal meil viimati vastaseid mürgitati? (- paar juhtumit tegelt meenub kohe :D)).
Nii et jah, kurb küll, aga sellega ei muutuks mitte midagi paremaks, kui me hakkaksime maailmarahu nimel moslemiteks. Moslemid pole esialgu küll veel seda nägugi, et nad "vennaarmust" midagi teada tahaksid. Jah, muidugi on mittekorrumpeerunud ja tsiviliseeritud moslemeid ka miljoneid ja paljudes riikides on piirkondi, kus elavad rahumeelsed moslemid, aga kui keegi kusagil midagi õhib, siis on need enamasti ikkagi moslemid ja sugugi mitte ainult Prantsusmaal ja USA's, vaid ikka oma koduriikides käivad ka naaberpiirkondi kollitamas, põhjendades seda mingi suvalise jamaga.
Aa, ja Mees ütles selle peale, et kui moslemid oleksid ühtsemad, oleksid nad nii tugevad, et neil oleks juba ammuilma kogu maailm islamiusku pööratud.
Nii et meie õnn, et nad omavahel sõdivad?
Paistab, et VT peab veel natuke mõtlema, kuidas seda rahu maa peale tuua saaks...
Tahaks küll juba :p... nagu väike kannatamatus hakkab selles asjas sugenema :p
"Where is the love you promised me, where is it?"
nagu laulis Björk :)
Keegi pole maailmarahu muidugi lubanudki aga... ikka on selline tunne, et... kuhu ta küll jääb ja miks ta juba ei tule?
2 kommentaari:
Inimkonna teadaolevas ajaloos ei ole veel maailmarahu eksisteerinud. Ning vaevalt et seda niipea juhtuma hakkab. Seega ralistlikum ülesanne on ikkagi iseenese hingerahu eest hoolitseda. See juba pool võitu teel maailmarahule :)
Eks ta ole...
:)
Postita kommentaar