pühapäev, 6. detsember 2015

Miraaž

Kanäe - olin millalgi neil päevil ühe lõigu mustandina salvestanud:

 In a 1999 study at the University of California, Los Angeles, students who visualised themselves scoring high on an upcoming test actually scored lower and devoted less time to preparation than students who did not visualise this outcome. And in a 2009 study, the psychologist Joanne Wood at the University of Waterloo found that people who had low self-esteem to begin with actually felt worse after parroting positive statements about themselves. So the power of positive thinking touted in books such asThe Secret can be little more than a mirage.

Allikas: Aeon / Elizabeth Svoboda

See, et hea hinde saamist visualiseerinud õpilased said keskmiselt halvema hinde kui need, kes visualiseerimise asemel hoolikalt õppisid on liigagi loogiline :D ja ma usun, et palju ebateaduslikke uurimusi "tõestavad", et visualiseerimine aitab... - lihtsalt mingil väga huvitaval ja salapärasel põhjusel jäetakse mainimata, et inimene töötab ise samal ajal (rohkem või vähem aktiivselt), et (visualiseeritavat) eesmärki saavutada. Kui see saavutatakse, siis jätab visualiseerimise-usku inimene mulje, nagu pingutust polnudki vaid Universum ise tuli ja kinkis talle uue tulipunase vihmavarju vms.
Mind 'müstifitseerib' see teema lõputult :)
Ma tõesti ei saa aru, milleks see visualiseerimine seal juures veel?
Et sa ära ei unustaks, mida sa tahad? :D

Aga teine uurimus, kus leiti, et madala enesehinnanguga inimesed tundsid end halvemini pärast positiivsete lausete ütlemist (no see käib nii: inimene arvab, et on kole, siis korrutagu "ma olen ilus", inimene arvab, et on saamatu - siis korrutagu "ma olen nutikas ja osav", inimene, kellel pole jõudu korrutab "mul on kõigeks piisavalt jõudu", kel laisk mees, korrutagu "mu mees on hoolitsev ja usin" jne jne), on huvitav, sest mina tundsin ka end idioodina, kui raamatute soovitusel proovisin öelda nagu oleks soovitud olukord käes. Minu puhul siis: "Mul on kõige vajaliku tegemiseks piisavalt energiat." Samal ajal ma teadsin, et põhjus, miks ma seda pobinat korraldan on -  et tegelikkus on selline, et mul pole piisavalt energiat. Ja ütlemine, et mul on piisavalt energiat, tekitas mulle ainult süütunnet juurde, sest fakt oli selline, et ma ei hakanud tegusamaks, ei tundnud end energilisemana ja ometi ma muudkui patrasin, kuidas mul on kõigeks piisavalt energiat.
Nii et mina hoiatan selliste lausumiste eest! :D Minu meelest on see üks viis ennast kuritarvitada, mõnitada ja hulluks ajada lihtsalt, kogu moos.
Mina tundsin end pärast 'positiivseid pobinaid' nagu tookord teismelisena, kui olin kuulnud ja filmidest näinud, et asjade lõhkikäristamine ja nõude purustamine aitab pingetel vabaneda ja käristasin sihtotstarbeliselt paar paberit lõhki ja virutasin klaaskausi vastu maad. Mitte midagi paremaks ei läinud... Olin niigi laipväsinud, aga nüüd pidin veel tooma harja ja kühvli, et klaasikillud kokku korjata ja katki käristatud ajakirjast oli ka kahju. Enne "märatsemist" olin olnud lihtsalt pahur ja mossis, pärast seda see emotsioon paisus jälestuseks, vastikuseks ja enesehaletsuseks - eino aitähh! :D
Nii et ärge häbenege, kui kõik heade inimeste head soovitused teie peal ei tööta! :)
Mõned ägedad nipid võivad meie loomusega vastuolus olla - näiteks mina pole enam ühtegi korda vihahoos midagi lõhkuda üritanud ja nüüd ma vähemalt tean, et minu jaoks oleks see lihtsalt veel üks põhjus endas pettuda. Aga mõnda aitab (väidetavalt) :)
Inimesed on nii erinevad... mina soovitaks end jäägitult armastada ja endale muudkui andestada - kasvõi viis korda päevas, nagu Allah andestab moslemitele -, aga paljudele inimestele on abiks hoopis see, kui keegi ütleb neile, et "kuule, võta nüüd ennast kokku ja ole mõistlik! Just do it!" Mina tunneks end purustatuna sellise halastamatuse peale :D


2 kommentaari:

Eve Raudla ütles ...

Mulle meeldis Su jutt nende positiivsete afirmatsioonide kohta.
Aga,muideks Veet Mano sunnib kõiki inimesi,kellel on mingi probleem,patja peksma,et vihast vabaneda.

karikate emand ütles ...

Tean jah, olen näinud :)
Ma mõtlen, et need inimesed tunnevad end pärast küll kehvasti, kes telekas tekkide vahel siputasid ja mere poole röökisid, et "Ma väärin õnne!" või mis seal oligi... Selleks on ikka vaja turvalist kohta, kus ei pea teiste inimeste peale mõtlema (et keegi kuuleb või näeb, arvustab...)
Aga võibolla ma eksin...

Sarjas "Too Ugly For Love" võttis alopeetsia tõttu kiilaspäiseks jäänud noor naine endal alopeetsia-kampaania-piltide tegemisel paruka peast - see oli asi, mida ta kunagi varem polnud söandanud teha. Pärast rääkis ta nutt kurgus, et võibolla ta kunagi pärastpoole tunneb end "vabanenuna", aga praegu küll mitte. Ma arvan ka, et see ei toimi reeglina nii, et kui sa häbened midagi enda juures, siis viskad selle lihtsalt maailmale näkku ja sellest tekkiva adrenaliinivoo (või mille iganes) tõttu sa vabaned hirmust ja enam ei häbene oma kõõma või higilaike või põit, mis ei pea.
Aga praktikute väitel see siiski toimib paljude inimeste puhul just nii, nii et... Kahju on just neist inimestest, kes jäävad uskuma, et see vabanemine tuleb - tasub vaid enda nõrgim koht paljastada! - ja siis jäävad lihtsalt alandusega, sest lubatud vabanemine jääb seekord tulemata.
Hoopis mõistlikum asi on õpetada inimest enda nõrkuste-puuduste suhtes hell olema, arvan ma. See röökimise ja enesepaljastamise kiirtee ei tööta iga inimese suhtes.