Ma tahaks üht mõttekäiku siin jagada, kuna küllaltki hiljuti rääkisin samast asjast, lihtsalt veidi teise nurga alt. Sõnumi sisu on selline:
¤ Sa ei suuda mitte kunagi jagu saada kõigist oma vaenlastest. Kui sa aga suudad jagu saada vihast ja vihkamisest, siis ei jää sulle ühtegi vaenlast. Kui sa ei vihka, pole keegi enam sinu vaenlane. Niisiis on vihast jagu saamine sama hea, kui kõigi oma vaenlaste alistamine. ¤
Ma kirjutasin ka üsna hiljaaegu, et kui sa saad aru, et teine inimene kurjustab, ülbitseb, alandab või kiusab sind/teisi omaenda hirmude ja rumaluste pärast, siis treenides selle märkamist muutub su esimeseks reaktsiooniks mitte vihastumine või solvumine, vaid kaastunne ja sa ei mõtle kättemaksule vaid hoopis sellele, kas sa saad selle inimese koormat kergendada kuidagi, et ta enam poleks rumalalt kuri, kui ometi kurjustamise ja salvamisega ei saa mitte ühteainsatki asja maailmas korda. Niimoodi on võimalik vihastamist oma elus kõvasti vähendada ja kui väga palju ei suhtle :), siis on võimalik kuude ja aastate kaupa vihastumata elada. Ja see on imehea. Näiteks kui mina vihastun või ärritun - näiteks viimati, kui üks seltskond oma tigedalt lõrisevat koeranässut hirmust appi karjuva poisi tee pealt ära ei korjanud - siis ma väga selgelt tunnen, nagu mu soontes voolaks mürk. Ma mõtlen, et see võib olla ka adrenaliinitalumatus vms :D, mis siiski on tajutav veremürgitusena. Buddha üks tuntumaid ütlusi suure laia interneti peal on ju: "Vihkav inimene on nagu loll, kes joob mürki ja loodab, et teine sellest sureb." ("Holding onto anger is like drinking poison and expecting the other person to die.") Vähemalt minul hakkab vihastudes iiveldama ja kui meditatsioonid mulle muud kasu toonud pole, siis seda võin küll julgelt öelda, et vihast vabanemine on mul hästi edenenud :) Mul on endal ka hea jälgida, kuidas ma vastandumisvõimalustest rahulikult, kaastunde ja tähelepanelikkusega loobun. Aga äkki see on nii ainult sellepärast, et ma üldiselt suhtlen vaid nende inimestega, kes mind hoiavad (kuid ka nemad väsivad ja vumpsivad vahepeal)? Ei teagi... Eks kui ma kõik õigesti teeks ja mõtleks, oleks ma terve nagu pirukas. Või purikas. Üks kahest :)
7 kommentaari:
Aga mina lugesin blogi "Maha äng" (22.12.15)ja mõtlesin sinu peale,kuidas sulle see puudutamise-jutt istuks...?
Meh? Kes mida puudutas? Ma ei märganudki! :D
Ma vaatasin varasemat postitust ka (et äkki seal käib hirmus puudutamine või midagi sellist) ja hoopis see puudutas mind.
See beebi-igatsuse postitus üllatas, sest nii palju kui mina olen seda blogi lugenud, on see olnud nagu selline... sõjakas tragikomöödia :D...( eks igaüks tegeleb eluvaluga omamoodi). Ja beebidega peab olema ju... õrn ja pehme... või no igal juhul mitte sõjakas :p
Aga mina mõtlen ka vahel, kas ma enam tõesti ei saa hoida mitte ühtegi oma beebit, kuni ta ise tahab käte vahelt ära? (No paar aastat ikka :) ) Aga ma tean, et see on arulage mõte, ja siis suunan end kohe mõtlema teiste inimeste beebide peale, keda ma käperdada ja nuusutada tohin :D
Pealegi - mul on ju kõik need teised elud ka veel ees! :)
Aga muidugi armas, et Sa minu peale mõtlesid, hehehe :)
Ups! Ma olen millegagi korralikult mööda pannud jah! Tema blogi see küll oli,aga kust ma siis seda lugesin?(kehitab õlgu,alahuul pikalt ees).Ühesõnaga olevat tore,kui üksteist katsutakse,kallistatakse,puudutatakse,näpitakse,et see on emotsionaalselt inimesele vajalik!?Brrrr,ütlen isegi mina...
Hahahaa, ma lugesin ühe korra diagonaalis ja kaks korda korralikult, sest ma tean, et minu puhul on võimalus, et ma ei näe ilmset. Ja siis vaatasin lingid üle ja eelneva postituse ka, aga ei miskit.
Muide, ma räägin ühe tõsiloo ilmse mittemärkamisest.
Kümmekond aastat tagasi läksin suve lõpus VT'le lasteaeda järgi, peale tema oli veel ainult kaks last, ja siis tippasime koos poodi. Ja poes ma avastan - minu seljakott pärani lahti ja rahakotti pole.
Helistasin kasvatajale, et äkki jäi sinna, kui VT vahetusriideid kotti ajasin. Kasvataja juba läinud.
Läksin koju ja helistasin panka, panin kaardi kinni.
Järgmisel hommikul lähen viin lapse lasteada. On teine kasvataja. Küsin, ega keegi pole leidnud, tema kätte toonud. Ei. No räägime garderoobis veidi vargustest (temal lõigati bussis kott katki), asjade kaotamisest ja selliste asjadega leppimisest, nende omaks võtmisest ja... minu roosa rahakott VT kapikesest vastasseinas, selle randi peal, kus lapsed istuvad, kui nad omale riideid selga ajavad.
Mina ja kasvataja ju mõlemad vaatasime ringi selle kadunukese järele, aga näed, ei leidnud. Mind ikka hämmastab see kokkusattumus, et hakkasin seda nägema hetkel, kui olime rääkinud kaotustega leppimisest ja selliste asjadega rahu tegemisest. See oleks nagu tühjusest tekkinud seal!
Vinge lugu, eks!? :)
Puudutamised.
Tead, kokku tõmbuvad ikka samasugused.
Või mine sa tea...
Mina enne meest ei olnud puudutaja ja tema oli ka vähem, aga meie tõmbusime väga füüsiliselt kohe algusest peale... see on nagu magnetism, käed-huuled-keha ei saa enne rahu, kui on jälle ära puudutatud. Külalislektorid kurtsid 'pärislektoritele', et ühed seal amelevad kogu aeg. Lektorid andsid meie poole vaatamata teada, et nad on Probleemist Teadlikud :D, aga meil oli ... phähhh! andke oma loengut ja ärge vaadake, kuidas tagareas kudi-mudistatakse.
Nüüd ma saan aru küll, et see oli suht lugupidamatu, aga... poolteist tundi istuda teineteise kõrval niisama - EEEEEIIIIIII! :D
Pidulikel vastuvõttudel ei suutnud me kõnesid kuulata ja käisime garderoobides või tühjades hallides suudlemas, siis hiilisime tagasi, ja siis jälle koridori...
Kodus oli seda isegi vähem, sest seal me saime tegeleda oma valitud asjadega ja ei pidanud igavlema - ja igavuse hetked olidki alati need, mis meid teineteise poole pöörduma panid. Näiteks punane tuli valgusfoori taga - vähemalt kümme aastat alati suudlesime, sest mida sa muud teed seal siis? :D
Praegu me kallistame, musitame, paitame, sakutame, laksutame, tirime ja sasime ka ikka iga päev palju. Noh, alati, kui me kodu peal kokku saame :)
AGA,
ükskord käisin ma poisiga, kes mulle intellektuaalselt ja huumorimeele poolest väga meeldis ja ma pidasin endastmõistetavaks, et see tõmme muutub ka füüsiliseks, aga seda ei juhtunud. Kui ta mu käest kinni võtta tahtis, tundus see mulle tobe. Kui ta mind suudelda püüdis, siis keerasin ma pea ära ja hakkasin naerma. Tema üle. Ma ei tea, mis värk oli, aga ... ma ei suutnud teda mehena üldse näha.
Ma ise ka kannatamatult ootasin, et see muutuks, aga ei muutunud mitte. (See polnud mu esimene poiss, küll aga kõige noorem, kellega ma kunagi käinud olen - ta oli 24, mina 18.) Võib-olla ta lihtsal oli nii palju vähem mehelik, kui teised?
Ma mõtlen, et see erineb nii inimeseti kui paariliseti. Et inimeste endi puudutustevajadus ja -taluvus on erinev, aga partnerivahetus VÕIB suure vahe sisse tuua.
Ega mul teist nii lähedast kui Mees ka olnud pole. Kaugel sellest!
Ilmselt meie imuunsüsteemitüübid on teineteise omast nii kaugel kui võimalik, nii et loodus käib kõvasti peale, sest sellise paari geenikombinatsiooniga lapsukesi ei saa ometi pihust lasta :D haa-haa-haa
Ma väga loodan, et Sa täna öösel minu jutu pärast õudusunenägusid ei näe! :D
Hee,lugesin ja mõtlesin. Jaa-jaa,seda'nd küll, et oma noormees jne.(kuigi minu suhted on tihti lõhki läinud sellest, et ma ei talu puudutusi---teistest saan ma siiski aru).Aga see jutt on sellest,et lambist võõrad inimesed ümberringi mängus,muudkui mutsutagem ja patsutagem! Tegelikult tuli mulle meelde see sinu ema värk,kuidas sa ei kannata tema "lähenemiskatseid" ja kuidas su silmad siis klaasiseks kisuvad...:)
Ja-jaa, vaat, mu ema puhul tuleb mängu see teise inimese tunnete teadlik ignoreerimine. Ma ei saa aru inimestest, kes selliste inimestega suhtlevad isegi :D. Rääkimata neist endist.
Ma kalli-patsu-seljale kannataks ära, aga ta KLAMMERDUB NAGU MINGI KAHEKSAJALG oma saja kombitsaga su ümber. Ühest kohast õnnestub ta lahti katkuda enda küljest, ja juba on ta mingi teise ihuliikme ümber sinu keerutanud. Nagu mingi hullumeelne! Mida ta enda arvates teeb? :D
Eks ma olen üsna kergelt ära kohutatav ka...
Ma olen päris nii viimasel aastal vaatama hakanud, et mõistetavad ehk lubatud on paljud suhtlemisviisid, mida nähes mina lahkun.
Mitte et mu ema käitumine oleks inimestele üldiselt mõistetav. Kui tema 'lavale tuleb', siis lahkub terve saal peagi üksmeelsel kabjaklobinal... Isa üksi jääks kuulama-vaatama teda... ja tema ka mingist unistusest, kuidas vanapaar rahulikus rütmis ja üksmeeles oma ühiseid päevakesi sätib. Aga ma usun, et emal pole sellist kavatsust - ta on juba 6-7 aastat isa selle kokkukolimise-porgandiga meelitanud, kuid leiab alati põhjendusi, miks seda 'kohe praegu' teha ei saa. Isa on temast 15 aastat vanem ja tahaks päriselt ka tempot maha võtta.
Kohutav, kui su lootused on sõltuvad teisest inimesest ja tema käitumisest, ja see inimene on veel täiesti labiilne ja ebausaldusväärne egomaniakk.
Eks mõnda sellest võib minugi kohta öelda - olen ikkagi oma ema tütar :)
Õnneks ma olen selles mõttes tema vastand, et kui tema ei saa aru, kuidas inimesed oma elu planeerides eelkõige temaga ei arvesta, siis mina alati palun kõiki, et ärge minuga arvestage.
Ahhaa, aga mis ma tahtsin öelda - iga normaalne inimene korrigeerib oma patsutamis- ja paitamisvajadust, kui ta näeb, et see teisele inimesele ebamugavust põhjustab. See on ju ikka palju olulisem, kui soov pai ja kalli teha. Ei tohi teise inimese isikliku ruumi suhtes lugupidamatu olla. Mitte kunagi, sest head tulemit sellel pole.
Mõnikord saab lähedust tasapisi kasvatada ka füüsilisemaks ja mõnikord mitte. Aga üks inimene ei tohi sundida teist inimest ennast ületama (ja laskma tal end 'nätsutada'). Ületagu ise oma käppimissoov, kui ta nii 'ületamismeelne' on :D
Postita kommentaar