Life lately

Mõtlesin, et võtan nädalaks-paariks aja maha, aga sel moel kaob mul kirjutamisharjumus ja viimased päevad olen ma imestanud, mida ma üleüldse varem siia kirjutanud olen?

Igal juhul tunnen juba mõnda aega end märksa paremini. Paistab, et minu kiiresti suurenenud jõuetuse taga oli tõesti ravimi vähendamine.

Selle tõttu olen viimastel päevadel päris palju mõelnud neile läbinisti heasoovlikele ja vastutustundlikele inimestele, kes räägivad, et antidepressante ei tohiks võtta - oma mõtted tuleks "sirgeks" hingata või mediteerida ja keha biokeemia saab korda siis, kui nuusutad lavendli- või  apelsinilõhnalist aroomiõli, jood piparmünditeed ning sööd banaane ja šokolaadi.
Ma usun, et nad tõesti hoolivad inimestest ja räägivad seda juttu puhtast ja heast südamest..., aga nad lihtsalt ei kujuta ette, millised nihked inimese kehas ja iseloomus teatud ainete puudusel tekivad, kui imekiiresti need võivad tekkida ja kui sügavale ulatuda. JA ma ütleksin nii, et inimene on võimetu sellele nihkele oma tahtega vastu seisma. Võimetu.
Kui ma ei teaks, et need inimesed on nii heasoovlikud, siis ma nimetaksin antidepressantide eest hoiatavaid inimesi "rumaluskurjategijateks", sest need jutud mõnele inimesele tõesti mõjuvad (tean naist, kes sai suurepäraselt aru, et tal on tõsine depressioon ja kellele arstid ka korduvalt ad'd välja kirjutasid, kuid kelle hirm nende ees oli nii suur, et ta oksendas need lihtsalt välja... kui ma temast õigesti aru sain, siis kartis ta kõige rohkem paksuks minna :D - aga haige aju lihtsalt on puruloll ja inimest ei saa selles süüdistada, mis haige aju kokku mõtleb ) ja nad rikuvad ilma asjata aastaid omaenda ja oma perekonnaliikmete elu, tundes samas kohutavat süütunnet ja et nad veavad ennast ja oma lähedasi pidevalt alt.
Mina olen igal juhul kindlalt selles leeris, et antidepressante kirjutatakse liiga vähe välja.
Mul on täiesti ükskõik, kui me ka olema prozac'i-põlvkond - peaasi, et me pole närvilised hüsteerikud, egomaniakid ja tigedikud-õelutsejad.
Väikeste lastega on teine lugu - nende puhul tasuks tõesti kommid-krõpsud kõigepealt ära jätta ja ligipääs elektroonikale piirata - mitte et see tänapäeva hõivatud lapsevanematel üleüldse kuidagimoodigi võimalik oleks!!! Kui lapsevanemad tõmblevad reeglina alati korraga kolme-nelja asja korraga teha (ja isegi õhtune unejutt käib nii, et "kui sa vaikselt ei ole, siis ma ei loe --- loed ära --- nüüd ruttu tuttu! --- huhh, saan lõpuks puhata"), siis pole vaja imestada, miks laps ei suuda keskenduda. Ta pole rahulikkust näinudki ega rahuliku keskendunud energia sees elanudki.

Nüüd olen kolm viimast päeva jälle väljas käinud, nii et silm ka ei pilkunud ja mingit kolmetunnist õueriietes voodijalutsis konutamist sellele ei järgnenud. Eile käisin isegi kaks korda väljas, tegelikult - pidin pärast toidupoodi ja kartuli-viinerikastme tegemist ka kaugemale poodi jalutama, sest VT klassikaaslase soovisedelil seisis, et ta soovib jõulukingiks rakette, aga meie poes neid sel aastal ei müüda..., aga see kõik oli täiesti ok. Premeerisin ennast ka uue aasta kalendermärkmikuga ja väikeste nunnude memomärkmikega ja... yay! Happiness! :D

kuu

nädal

"noodid"

Kontakte ei kirjuta tänapäeval eriti keegi niimoodi igal aastal ümber...

Ma veel mõtlen, mis ma siia "kontaktide" asemele panen.

post-it märkmikud - nummid! :)

Sellisele jaotusele kirjutan ma oma värgid praegu:

1. veerg: to do list

2. veerg: mida ma sõin

3. enesetunne

4. mida loen-kuulan-vaatan, kus käin, kellega kohtun jne.

5., väiksem lahter: ilm ja kuuseis.

Selle nädala alguses oli meil kolm päeva külas mu poolvend I, kellel läks aega, et mu kirjale vastata, aga kui lõpuks vastas, siis oli kohe ka külla tulemas :)  See tegi mu ka õnnelikuks, sest Mees ja I saavad jube hästi läbi, neil on sarnased huvid ja skepsis kõige suhtes, nii et ma võin nad rahulikult kööki jutustama jäta ja ise veidi oma toas üksinduses puhata - minust puudust küll ei tunta ja see on väga lahe! I on minu sugulastest ainus, kes tahab kindla peale meid mõlemaid näha ja plaanib oma külastused alati küsides ka Mehe kodusolemise kohta. See on kena, makes me happy! :)

VT sai tunnistuse ja ei heitnud sellele pilkugi. Oli kindel, et saab bioloogia nelja, aga ikka olid kõik viied. Ja muidugi algan mina selle peale oma igavese jutuga, et ta ei tohiks endalt oodata, et nii jääb elu lõpuni! VT on sellest jutust juba tüdinenud :p  No mina ei oska pingutama innustada. Minu meelest on peaasi ikka see, et inimene endale pingutamisega liiga ei tee ja oma asjadesse liiga tõsiselt ei suhtu :p

VT on täiega ära kasutanud minu elavnemist :D, ja hästi palju minu toas tundide kaupa jutustamas käinud - ma pole protesteerinud (nagu ma tavaliselt teen, kui ta üle tunni minu joogamatil kügeledes maailma asjadest heietab), sest alles see oli, kui ma ei jaksanud muud kui ilmetu häälega "jah" ja "ei" vastata.
Ma olen ka rõhutatult leebe olnud enda suhtes ja teadlikult "puhkamisega" tegelenud, nii et kui ma vaatan märkmikku, kus mul on kirjas, millega ma olen tegelenud, siis
- lugenud olen internetiportaalide Telegramm, The Mind Unleashed ja Aeon artikleid ning ühel päeval alustasin Sally Kemptoni "Armastan mediteerimist", aga teist korda seda raamatut kätte võtnud pole;
- vaadanud olen TLC tõsielusarja "Too Ugly For Love", kus vaadeldakse tõsiste haigustega inimesi armastuse otsingutel, peamiselt internetilehtede vahendusel;
- kuulanud olen ainult inimesi :D, ei mingeid 'muusikaid' ega raadiosaateid;
- kirjutanud olen Õega, kes tuleb detsembri lõpus Eestisse, yay! :)
See oleks justkui kõik!...
Kui ma ka midagi muud nägin või tegin, siis see oli kogemata ja ei registreerunud :)

Eeee... järgmisest nädalast püüan jälle veidi organiseeritum olla ja võibolla isegi blogida...?