Väiksed trikid, väiksed nipid

Ükskord oli mul Üks Inimene külas.
Talle helistati ja temalt paluti teenet.
See Inimene ei tahtnud seda teenet teha, puhises ja vibeles vaikselt seal telefoni otsas, üha enam turri minnes.
Ma kuulsin kõnet pealt, sest mõnel telefonil kostab niimoodi kaugele välja ja See Inimene istus mu voodi peal, minu kõrval...

No vaat, ja siis tabas mu kõrv helistaja jutus fraasi "See pole ju nii raske!"
Ja kuigi jube inetu on teiste kõnesid pealt kuulata ja ma ei hakka ütlemagi, kui inetu on neisse veel sekkuda, siis minul läks selle märgulause peale kohe silm särama ja ma sosistasin Oma Külalisele: "Kui pole raske, siis tehku ise!"

Sest mul oli ka kunagi ammu-ammu, 'lapsepõlves' üks niisugune agar peika ( - tema küll mingi lapsuke polnud, ta oli minust 19 aastat vanem), kes kogu aeg kusagil sekeldas ja arvas, et mina ka peaksin igalt poolt osa võtma ja kõike tegema. Tema veenis mind ka sõnadega, et "see pole ju nii raske!" ja mina olin marus, sest palun ärge tulge minu eest otsustama, mis MULLE raske on või pole! Ja nii hakkasin ma talle irooniliselt ütlema: "Tore kuulda, et see pole sinu arust raske. Minu arust näiteks on! Aga hullu pole - kui pole raske, siis mine/tee ise!"



Täna pidi VT luuletusega esinema.
Ta oli selle pärast juba mitu päeva pahas tujus ja ütles, et ta nii väga ei taha seda teha, et ta kardab, et ta keha tuleb talle appi ja tekitab talle palaviku - aga ta peab ju ikka minema, sest tema ülesastumine kuulus "komplekti" ja tema teha oli ka kokkuvõte/lõpusõnad.
Ta ütles, et kui on palavik või peavalu, siis ta läheb ja teeb oma asja tuikudes ära, aga mis siis saab, kui "keha" otsustab tal hääle ära võtta hoopis, otsustaval hetkel? Sest ta tõesti-tõesti-tõesti ei taha ju tegelikult esineda.

Aga kõik läks esinemise mõttes hästi, õpetaja kiitis tüdrukuid ja küsis VT'lt ega ta ju ei kahetse, et ta võistlusest osa võttis.

No kahetsemine on selles olukorras veidi vale mõiste - kahetsetakse siis, kui ise tehakse midagi mis kukub välja halvasti. Kui tugevam sind sunnib, siis mis sa ikka kahetsed - tuleb ära teha ja püüda ellu jääda.

VT küll ütles õpetajale juba esimesel päeval, kui sellest juttu oli, et ta ei taha esineda.
Kodus ma julgustasin VT'd veelkord õpetajaga rääkima. Järgmisel päeval läks VT õpetaja juurde ja küsis: "Kas ma tõesti PEAN esinema?"
Õpetaja vaatas talle hajameelselt otsa, siis aknast välja ja ütles midagi pideva paksu udu kohta... :D
Lapsel pole võimalik õpetajale öelda, et "kui teie arust pole see raske, siis esinege ise!" :D

Igatahes vastas VT õpetajale, et ta ei kahetse :D

Kodus küsis ta minu käest, mida ta oleks pidanud ütlema? Kuidas ta oleks saanud aus olla selles olukorras?

Mul on nipp ka sellise olukorra jaoks, kus situatsioon (ja valitsev meeleolu) nõuab sult ebaausat vastust: ma hingan siis sisse, olen hetke vait, pilgutan silmi ja hoian hinge kinni, ja ütlen siis - kindlasti ühetooniliselt - "ei!/jah!" kumba parasjagu vaja on. Sest kui me eitades või jaatades kellegi kahtlusi hajutada soovime, siis me ei ütle ei/jah monotoonselt vaid venitame seda sõna veidi ja muudame helikõrgust ja mõnikord ütleme veel kaks korda "Ei-ei!" Aga kui sa paar sekundit vaikid ja siis lühidalt ja monotoonselt vastad, saab teine inimene kenasti aru, mis su tunded tegelikult on - samas pole sa ka tema tundeid riivanud :D

Sellised trikid ja nipid - võibolla kulub kellelgi (kasvõi mõnel lapsel) veel ära :)


Aga VT on nüüd väga väsinud küll - ta ei maga mitte kunagi päeval, kui ta just kõrges palavikus pole, aga täna magab. Ja mina kuulan köögis London Grammarit ja teen talle šokolaadiküpsiseid :)


Update kell 21.02
VT sai just teada, et sai esinemise eest suure arvestusliku 5+, mis kergitab tema keskmist hinnet taas üle 4,9 - ja see on Väikesele Õpihullukesele nii oluline asi, et TA ENAM EI KAHETSE võistlusel osalemist. Kuna ta sai täna ka oma elu esimese (kekad ei loe!) 4- (bioloogias; mina sain oma elu esimese 'kahe' ka bioloogias, ka seitsmendas klassis :) ), siis esinemise eest antud hinne tõstab kenasti 4- poolt langetatud keskmise hinde endisele kohale tagasi, ja VT on üliõnnelik.
No vaat.
Kunagi ei tea, mis millestki lõpuks välja tuleb...