orkaani südames on vaikus: Life lately

Ei tea, kas asi on ilmas või milles, aga ma olen viimasel ajal nii uimane...
Jõudlus on nii väike ja päev saab otsa enne kui õieti ringutadagi olen jõudnud.

Mis ma siis üldse vahepeal teinud olen...

Sotsiaalse poole pealt...
Vahetasin sõbrannaga kirju, mille tagajärjel ta mulle külla tuli - jälle väikese saunaviha mõõtu piparmündipundi ja kuue liitri õunamahlaga :) Aga minu meelest me alles kohtusime, nii et midagi väga uut ja huvitavat rääkida polnudki.

Veel käisin kahel päeval naabrimehele tõlgiks, kui see helistas töösaamislootuses välismaale. Nüüd ta kipub iga päev mulle helistama, nimetab mind "kallikeseks" ja solvub, kui ma ütlen, et jätku see flirtimine parem järele. No pole üldse ime, et ma hullult närvi lähen, kui keegi mu abi palub :D - minu abistamistel on tavaliselt see tagajärg, et inimesed hakkavad klammerduma või tahavad oma tänulikkust muudkui väljendada ja mina tahan ainult rahu ja vaikust ja ära oma koju minna. Pole ju vaja mind kohe vajama hakata selle peale!

Ühele poolvennale ka kirjutasin üle ... pika aja, me oleme viimasel ajal nii kolm korda aastas helistanud ja vahepeal mul oli ta aadress teises arvutis ja... Aga tema pole vastanud. Ma ei tea, kas ma kirjutasin talle õige aadressi peale või...
Aga alati kui ma mõtlen, et äkki see inimene, kellele ma kirjutasin, ei taha lihtsalt minuga suhelda, hõõrun ma rõõmust käsi :D - see on üks reaktsioonidest. Ma hoolin oma sugulastest küll ja soovin, et neil läheks hästi ja muretsen nende pärast une kaotuseni, kui neil on kehvasti, aga mul poleks selle vastu midagi, kui ma üks kord aastas ühe oma sugulasega kokku saaks ja tema räägiks mulle, mis kõik vahepeal tema enda ja kõigi teistega juhtunud on. Pole vaja kõiki kogu aeg näha.
Ja samas... ma rõõmustan tegelt kirjade ja mõnikord isegi kõnede peale ka...
Et kui üldse midagi on - või pole, siis mina ikka rõõmustan, selle peale võib kindel olla! :P

Isa ka helistas eile, rääkisime pool tundi niisama... Et tema käib talu-teeotsas Mašat koolibussile viimas ja sealt toomas (Maša käib lasteaias, aga koolibuss viib-toob), ning tulles karjub Maša rõõmsalt juba bussis seistes "POPPA!" Maša on üldse suur suhtleja ma ma mäletan, kuidas ta köögi laua ääres süües käsi väsimatult kõrgele tõstes ja hõistates tervitas iga inimest, kes koridorist kööki astus :D
"Emmeeee!" "Poppaaa!" "Tädiii!" :D
Nad tõid Vennaga metsast paar kasepässikut (must pässik, chaga) ja jahvatasid seda kohvi sisse. Lubasid mulle ka tuua. Ma kardan natuke! :D

Õues olen vähem käinud kui arvata võiks... paar korda poes ja korra VT klassiõele sünnipäevakingitust otsimas.
Aa, ja üleeile käisime kaltsukas Mehele talvejopet otsimas. Ta, vaeseke, ei tunne ju, kui ta kusagile kinni jääb ja rebib oma riideid niimoodi katki - kindad, särgid, joped, sokid - kõik! Ma arvasin, et jope maksaks seal nii 50-70 eurot, aga ... ostsime 3 jopet - 10 + 10 + 15 = 35 eurot.
Ei midagi jube vinget ja värsket, aga kanda saab, ei pea tuulepluusiga talvele vastu minema, kuigi Mees rääkis kogu aeg, et pole talvejopet vajagi, sest kliimasoojenemine on ju! :D

Lugemised.
Jack Kerouaci kaks raamatut lugesin läbi - uuesti "Teel" ja esimest korda "Pilvealused".
No ikka jääb lahjaks minu jaoks.
Bukowski meeldib mulle palju rohkem ja mitte sellepärast, et too (ka oma elust kirjutades) on veel hullem joodik, vaid... B on tundlikum ja empaatilisem ja hoolivam ja andekam ka.
Ma ÜLDSE ei imesta, et Kerouacil korralikult romaani kirjutades mitte midagi ei õnnestunud. Ta ongi see intelligentne luuser, kellega on äge hängida, aga kel puudub tugev kirg, mis aitaks tal millegi korralikuga hakkama saada, natuks ajaks pühenduda millelegi-kellelegi.
Vähemalt oli "Pilvealustes" tema enda armastuse liin - muidu jahvatab aga muudkui teiste inimeste magamistoasõdadest ja enda naistuttavaid kenasti säästab :D

Üldiselt olen püüdnud lugeda oma jooga-ajurveeda-budismi-minimalismi-öko-vegan-jms blogidekataloogi Feedlys, aga olen sinna nii palju ajakirju ja blogisid kokku krabanud, et pärast kolme nädalat andsin alla ja otsustasin, et lugemise võib 'lugeda' tühiseks meelelahutuseks ja las need feedid pikenevad rahus.

Kuulanud
olen ikka meditatsioonimuusikat, mantralaulukesi ja keskendumismuusikat nii plaatidelt kui YouTube'ist, oma ammust suurt armastust Carolyn Hillyer'i, kes laulab pagan folk' i - üks internetilink, mille ma kustutustööde käigus ära kaotasin, viis paljude tema laulude sõnadeni... Olen nüüd paar-kolm tundi veetnud suure laia Interneti peal, püüdes seda üles leida, aga mida pole, seda pole.... Mõtlen, et võibolla see link nagunii ei kehtinud enam, sest kui ma löön sisse mingi osa laulusõnadest, siis peaks see ikka ilmuma.
London Grammarit veel, ja ka Joanna Newsom'it olen kuulanud, eriti tema "Sapokanikan'i".

Uurinud...
Oma märkmikku lehitsedes näen, et olen uurinud biitnike kohta,

ubuntu filosoofia kohta ja vahtinud Pinterestis teiste inimeste päevikuid ja plännereid - jee :)

Joonud
olen tohutult palju musta lahjat kohvi, samuti pune-, nõgese- ja piparmünditeed.

Söönud
olen ikka banaani-keefirismuutit, kusjuures vaatasin, et vaid kaks-kolm külmutatud maasikat annab sellele joogile teise jume ja külmutatud maasikate pakk maksab vaid 85 senti meil siin praegu, ja sellest jätkub terveks nädalaks!, nii et poputan ja 'vitamineerin' ennast siin iga päev :)
Veel olen söönud enda tehtud vaniljeküpsiseid, poest sõbranna küllatuleku puhuks ostetud juustuküpsiseid ja uhkeid suuri võisaiu juustu, kurgi ja tomatiga.
Ja muidugi tavalist kartulit-porgandit-makarone, aga need on olnud niisama-söömised - eelpool mainitud asju ma ikka täiega nautisin :)
Ja ma ikka mõtlen sellest väitest, et me ei oska head asja hinnata, kui ei pea vahel halba ka kogema... et... mina küll joon oma keefiri-banaanilurri iga päev selle tundega, et vau, kui imeline asi ja kui hästi see mu kõhule meeldib ja küll see elu ikka on imekena! :D Ja ma ei tea, kui kaua ma peaksin seda jooma, et see mulle igav hakkaks tunduma. Ja huvitav - kui ma peaksin selle asemel igal hommikul kaerahelbeputru sööma - kas ma siis tõesti ei leiaks võimalust/võimekust seda nautida?

Mees aga on oma uue, minu poolt täiesti omavoliliselt kehtestatud a-ainetevaba dieediga kenasti kohanenud. Eks ma käisin hästi palju ka tema juures istumas ja kätt hoidmas ja kinnitasin, et ma pole tema mossitamise ja jonni peale pahane ja ma mõistan, et ta on minu peale solvunud ja tunneb, et ma ahistan teda ja teen tema elu raskeks, aga ta näeb neid asju kõveralt, ma olen selles kindel, ja et ta väärib paremat elu kui see, mida ta endale korraldada üritab kogu aeg - ja ka meie VT'ga väärime paremat elu. Ja ma mõistan, et ta sõltuvus sunnib teda minuga võitlema ja ma olen valmis lahkuma, aga mitte tema stiilis jätkama. Teda mu kõned üllatasid ja tegid peagi hellaks tagasi :), nii et nüüd käib jälle peamiselt tema toidupoes ja seda ilma igasuguse pullitamata, samuti tahab ta veelgi rohkem aidata majapidamistöödes ja on üldse väga tubli ja armas.
Eks rääkimine tuleb ikka kasuks, aga... tuleb ära oodata see seisund, kus sa mõistad teist inimest ja tõesti lubad tal olla tema... Ma olen kõrvalt näinud, kuidas rääkimine sujuvalt näägutamiseks, salvamiseks ja röökimiseks üle läheb, kuni üks enam ei ole nõus rääkima ja siis teine süüdistab suhte vussisolekus seda esimest, et ei saa ju elu korda, kui ei räägita. Aga keegi ei taha rääkida inimesega, kes juba teab, enne rääkimist, mida teine inimene tegema peab (ja jutul lõpp). Rääkimiseks on vaja "armastust ja vabadust".

Kui ma nii kohutavalt unine poleks kogu aeg, siis oleksin elu, VT ja sedapuhku eriti Mehega toooohutult rahul.

Pilti
Ainult kolm pilti kõigist möödunud päevadest!

Juba novembri alguses panin kuuseküünlad riiulite külge. Need on mulle nüüd öölambiks, mille valgel saaksin oma öiseid mõtteid ja unenägusid kirjutada paberitele, mis mul alati padja kõrval valmis on - kui ma ainult nii sügavalt, pikalt, suurepäraselt ei magaks igal ööl :D