Olen väga patroneeriva käitumise vastu... Keegi ei tohi teise inimese eest otsustada, kuidas tal tuleks oma elu elada või oma surma (mitte) otsida. Aga ikkagi võtsin Mehelt tema enda teenitud ja 'pensioneeritud' raha kandva pangakaardi ära.
Paratamatult meenub see üks ja ainus varasem kord, kui seda tegin - kolm aastat tagasi septembris.
Sellel tembul oli tookord tohutu rodu tagajärgi...
Taipasin, et ma enam ei usu Mehesse kui elupartnerisse. Võttes kontrolli tema teenitud raha üle enda kätte näitasin iseendale, et minus on kustunud lootus, et Mees tahab hoolitseda minu ja VT eest, nagu mina tema ja VT eest hoolitsen. Me ei aja enam ühist pere-asja.
Kuna Mees on ikkagi minu jaoks Saatuslik Mees, minu elu armastus, kirg, õnn ja rõõm, tundsin end tohutult läbikukkununa. Kui annad endast tõesti kõik, ilma midagi tagasi hoidmata, ja sellest jääb väheks..., kui paned kõik ühele kaardile, ja mängust ei tule midagi välja, siis on kurb ikka küll. Käib parajalt ego pihta, kui annad endast kõik, aga teisel jääb sinu jaoks üle siis kui jääb, ja viimasel ajal ei jäänud.
Ka VT polnud tollal just lustiline lapsukene. Ta oli võtnud nõuks oma jabura teismeea koos kogu hukkamõistu ja rahulolematusega valla päästa ja ma tundsin end täiesti kasutuna. Tundsin, et kellelegi ma rõõmu ei tee, minu koristamist ei vaja ju keegi ja süüa... kes tahakski süüa toitu, mille sees on luhtumise kibedus?
Kuna tundus, et vaid võtan ruumi ja kulutan väheseks kidunud ressursse, siis otsustasin teha enesetapu. Leidsin, et see on ka teistele parem - minu peale kuluv raha jääb VT'le! Oma asju sortides ja minema loopides jäin mõtlema, et - olin tööleminekuvariandi kohe kõrvale pühkinud tundes, et mul ei jätku selleks energiat, kuid minna tööle ja oma süda oimetuks kloperdada oleks VT suhtes viisakam kui otsesemalt end tappa. Niisiis saatsin laiali paar CV'd ja läksin välkkiirelt tööle esimese CV peale.
Paraku osutus minu ülemus nii meeldivaks inimeseks, et ma ei tahtnud tema leti taga minestada ega tema kliente halli näoga teenindada. Hakkasin jälle AD'sid edasi võtma, mis tegi mu olukorra paremaks (ma ei mõelnud enam igal tööpäeva hommikul, et ma ei lähe, lihtsalt ei lähe, ma ei jaksa, vahetan oma telefoninumbri ja kaon, või siis võtan tabletipurgi kaasa ja ronin pärast õhtuse vahetuse lõppu linna äärde põõsa alla surema), kuid kaugeltki mitte piisavalt heaks, et hakkama saada.
Siis saabus aastavahetus ja ma ütlesin Mehele, et tahan lahutust. Tema ütles, et võiksin talle aasta anda, mille jooksul ta end 'parandaks'. Noh, mul polnud kiiret kuskile. Pealegi - mind häiris Mehe juures ainult tema ükskõiksus minu ja minu soovide suhtes. Elas oma parima sõbra, Alkoga - see oli alati kõige tähtsam. Minu jaoks see polnud enam naljakas, järsku. Kui see kõrvale jätta meeldis ja meeldib ta mulle väga, kuidas ta mõtleb ja ütleb ja on - mulle meeldib! :)
Kevadel vahetus töö juures juhtkond ja uus boss oli suht mats. Kõik tahtsid sealt minema ja minu meelest enamik läkski, mina olin esimene. Kodus midagi muutunud polnud ja taas tõusis päevakorda enesetapp. Paraku eeldas minu plaan külma ilma, ikka nulli kraadi või nii... Ma ei usalda ainult tablette, isegi mitte alkoholiga reageerivaid. Olen saanud valuvaigistitest üledoosi - neli päeva täielikku põrgut. See võib maksale õudse põntsu panna. Ma ei tahtnud ärgata nelja päeva pärast kahjustatud aju ja maksaga! Seega plaanisin oma tabletid alkoholiga sisse võtta ja rõdule magama kebida. Mingitel andmetel ei jaksa süda keha 32 kraadini jahtumisel juba tööd teha! Samas vist on merest päästetud ja toibutatud ka 27 kraadini jahtunuid...? Minu väikese kaalu puhul lootsin jahtuda ruttu-ruttu! Mõtlesin, et okidoki, korraldan VT'le oktoobris toreda sünnipäeva ja lahkun novembris.
Aga siis volksas Naabrimehe imeilus kassike meie rõdule, tutvusin Naabrimehe ja tema kompanjonidega ja suvi võttis kohe lõbusamad toonid. Seal tutvusin ka Poisuga, kelle juures oli alati nii mõnus ja rahulik olla :), aga kauaks polnud seda mõeldud.
Sellegipoolest tulin sellest peatükist välja mõnusalt tšillimana :)
Enesetapu otsuse juures on huvitav see, et sa pead olema valmis kõigest loobuma. Ja siis elad sa tühjade kätega. Ja kui sa omakorda sellest mõttest loobud, on järsku kõik, mis Sul on, nagu üle, boonus. Kõik asjad ja suhted on järsku nagu ootamatult sülle sadanud :D Seega saad sa äkitselt nautida tohutult paljut, mille kohta arvasid, et oled nad kaotanud, ära andnud, maha jätnud. Ka VT'ga saime jälle väga lähedasteks - kes oleks võinud seda arvata!?
Ma imestasin vahel omaette, kuidas minus kõik surnud pole, kui ma loobusin kõigest.
Ja alles päris päris hiljuti sain sellele vastuse: ma olin loobunud vajamisest, mitte armastamisest. Et suuta end tappa, pidin ma muidugi loobuma vajadusest oma kallite inimeste ja asjade järele. Aga armastus on midagi hoopis muud, see jäi ikka.
Ja nüüd olengi saanud nautida midagi inimesele raskesti tulevat: nautimist ja armastamist ilma vajamiseta.
See on tõesti imetore!
Võibolla teie jaoks on see argine teadmine, aga minu jaoks oli täielik revolutsioon see arusaam, et kellestki loobudes loobume me teda vajamast, aga armastus jääb alles.
It's all good now! :)
Ja aitäh ka teile! :) Te olete olnud head mu vastu! :)
Head õnne ja südamerõõmu teile! :)
