Võiks isegi imestada, et mis nii elementaarsest asjast kirjutada,
aga jäi mulle silma..., seostus sellesama Eestis elevust tekitanud suudluselooga...
Me kõik tõesti VAJAME armastust, et olla terved.
Alati ei leia me enda kõrvale teist inimest, keda oleks lihtne armastada.
Siis on oluline lihtsalt üldises mõttes olla armastav. Mitte hukka mõista, mitte kritiseerida, sest sellega toome negatiivsust maailma ja vähendame armastust enda sees ja ümber.
Pole ime, et inimesed igatsevad armastust ja ära tuntud, omaks võetud olemist.
Pole ime, et armastuse ja läheduse igatsuses ja lootuses tehakse asju, mis tagant järele järelemõtlematud tunduvad.
Armastus on kõige tähtsam, ja mõnikord on nii, et alles teistelt saadud helluse kaudu oskame enda vastu õrn ja hea olla.
On hea toita headust endas ja kibekarmidel toonidel sumbuda lasta.
Kui see on võimalik -
alati pole.
Väike katkend emaarmastusest:
* Füüsilise läheduse ja puudutuste puudumine mõjub laastavalt närvisüsteemile. Teaduslikest vaatlustest on selgunud, et nende laste seljaaju närbub, kes ei koge piisavalt füüsilist lähedust. Armastuse nappuse keskkonnas väheneb inimese võime olla tundlik iseenda ja teiste suhtes ning üleüldse mingeid tundeid tunda.
Sagedane sümptom on vaimsed häired, mis võivad kulmineeruda krooniliste füüsiliste ja vaimsete haigusseisunditena. Raskematel juhtudel on tagajärjeks psühhoos või surm. Kultuurid, kus lapsi paitatakse, on rahumeelsemad. Laps, keda paitatakse, kogeb heakskiitu nii füüsilisel kui vaimsel tasandil.
Positiivne tunnustus innustab last aina uutele avastustele ja tema sünnipärane potentsiaal saab avalduda. Lapsest kasvab julgem, intelligentsem ja empaatilisem inimene, kui sellest lapsest, kelle elus positiivne ja tunnustav füüsiline kontakt puudub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar