Rääkisime sõbrannaga valetavatest meestest. Kammisin ka kõik oma kogemused minevikust lagedale, et kaasa rääkida. Keset vestlust (mis käis ikka e-maili teel :D) aga hakkas mind kummitama lause "Kes valetab, see varastab!" Olin alati mõelnud, et seda öeldakse valega vahelejäänule, et tal oleks veel rohkem häbi :D Et - nüüd, kus me teame, et sa valetad, me ootame sinust, et sa nagunii varastad ka.
Minu meelest on see väga meelevaldne seos. Ei tea, kust see üldse tuli. Sama hästi võiks öelda, et kes valetab, see suitsetab, või kes valetab, see pissib öösel alla...
Aga jutu käigus hakkas mulle tunduma, et valetamine juba ise ongi mingis mõttes varastamine.
Inimene valetab, et saada soosinguid, mida talle tõenäoliselt ei jagataks, kui tõde päevavalgele tuleks.
Kui inimene suhtes valetab, siis ta tahab lihtsalt nii neid mõnusid, mis talle pakuvad 'keelatud' (sala)naudingud, kui ka neid, mida pakub turvaline paarisuhe. Kui inimene valede abil susserdab endale mingid hüved kätte, siis mõnes mõttes ta on need varastanud - elult või teiselt inimeselt või... kuidas võtta.
Meenub järgmine anekdoot.
Naine tuleb poodi ja maksab 50-eurosega.
Kassiir aga teatab, et ta seda raha vastu ei võta, kuna kupüür on võltsitud.
"Issand jumal," kiljatab daam, "siis on mind ju vägistatud!"
*
Küllap on partneri poolt esitatud nõudmised ja keelud tavaliselt põhjendatud. Mulle küll ei meenu, et mul oleks kunagi keelatud teha midagi sellist, mis minu jaoks on vajalik. Tõsi, ma olen nagunii selline, et ei taha oma partnerit kurvastada, solvata ega pahandada, nii et võibolla olen ilma keeldu saamatagi midagi ära jätnud. Näiteks on minu jaoks loomulik mitte minna 'lantimiskohtadesse' ilma oma partnerita. Kui sõbrannadega väljas käime, siis alati vaiksetes ja viisakates kohtades, kus mingit külgelöömist tulla ei saaks.
Paljud aga on nii uhked, et tahaksid oma partnerilt millegi tegematajätmist paluda, aga sellega nad tunnistaksid oma haavatavust, mistõttu nad ei mõtlegi midagi öelda ja maksavad hoopis kätte, tehes kõik kardetu igaks juhuks mitmekordselt tagasi.
Mõtlen, mis ma teeks, kui mul oleks mees, kes annaks haiglasi keelde nagu keeld sõbrannaga kord kuus kokku saada vms... Midagi head sellest ilmselt ei tuleks, ahistamine ei meeldi kellelegi, mulle ka mitte, kuigi usun, et olen üsna paindlik ja arvestan, et nagu mul endal, võivad ka teisel inimesel olla oma kiiksud...
Näiteks täna: mu valejutu-sõbranna ajab nüüd kiusujuttu :D Ma tean, et tal on ees väga rasked paar nädalat (ta on otsustanud ära otsustada, kas jääb oma 30 aastat kestnud abiellu või läheb 2,5 aasta armukese juurde) ja lihtsalt ootan, kuni see aeg läbi saab ja jätan reageerimata tema passiiv-agressiivsetele kirjadele. Kuigi ta püüab naerumärkide vahelt ( :-))) ) mind torkida, ma tean, et tal on raske aeg ja ma arvestan sellega. Kui ta stabiilselt ebastabiilne oleks, siis ma jätaks ta maha :D
Ma õnneks ei kujuta ette, mis tunne on elada mehega, kes esitab absurdseid nõudmisi ja keelde.
Arvan, et see suhe lõppeks ruttu, sest ma tahan enda kõrvale kedagi, kes mind vähemalt mõistaks, kui ta ka ise samamoodi ei teeks - et ta saaks aru, et sellisele inimesele nagu mina on seda-midagit vaja. Mulle kohe mitte kuidagi ei sobiks kodurahu, mis on saavutatud sellega, et partnerile jäetakse teda ärritavad asjad lihtsalt rääkimata, veelgi enam, ma läheks koguni niikaugele, et väidaks, et inimesed, kes valetavad, ei oskagi armastada. Nad ei suuda ennast avada, nad ei usalda ei ennast ega oma partnerit - kuidas saaksid nad saavutada seda, mida Platon kirjeldas kui üht hinge kahes kehas, ja nii peab paarisuhe minu arvates olema. Kui selleks, et inimesed ei tülitseks, tuleb varjata ja valetada, siis ei taheta ilmselt sellist partnerit, nagu too tegelikult on, ehk - tegemist on kompromiss-suhtega.
Vott! :D
Aga nüüd pean lippama, Issake tuleb külla, tal oli eile sünnipäev (74!) ja puha!!! :)
5 kommentaari:
Ei teagi nende kompromiss-suhete kohta. Ma leian, et ei ole mõtet otsida tingimata kedagi kes mu vajadustega 100% ühilduks. Sellist inimest ei ole olemas. Ja nagu ka sina ütlesid, et niikuinii teed ka sina vajadusel suhtes kompromisse.
Samal põhjusel ei pea ma põhjusega ja harvaesinevat valetamist halvaks teoks. Inimesed on ebatäiuslikud ja haavatavad, see ei tähenda, et neil poleks potensiaali areneda ega armastada. On olukordi kus üks vale võib hoida koos midagi mis tõe päevavalgele tulles laguneks - minu jaoks ei tähenda selline lagunemine, et justkui need inimesed ei peakski koos olema. Vaid et valetaja kahetseb, soovib end parandada, ei taha oma teo tõttu põhjustada teisele haavu. Kui vale motiiv on teist säästa, ise kahetseda ja uuesti üritada siis see ei tähenda nagu üritataks kokku liimida purunenud vaasi. Inimesed ja suhted on keerulised, andestus sõltub juhusest, tunded on kaootilised ja nende algupärasid on raske tuvastada. Omakasu ei oska ma ka ette heita - kõigil meist on omakasupüüdlikud motiivid, olgu selleks siis kodurahu või miski muu. Kõik tahame, et meil oleks hea. Ja kui mõnikord lähebki valesti... siis tuleb seda tunnistada ja proovida teistmoodi. Pealesunnitud tõde mõnikord ei aita mitte kedagi.
Mu armas h2ving,
mulle meeldivad kõik Sinu kommentaarid, ka see, ja ma ei saa mitte millelegi, mis Sa kirjutasid, otseselt vastu vaielda...
AGA,
kas poleks imetore, kui me leiaksime üles selle inimese, kes mõistab meid ka meie kõige halvemas seisundis?
Ja tead mis? Mina TEAN seda, et see on võimalik - leida selline inimene, ja kui see on minul olnud võimalik, siis on see kõigil võimalik, kuigi võibolla mitte kõigis meie eludes.
Ma olen oma blogides seda juba öelnud, ja ütlen taas kord (kuna see on ikka veel tõsi): me ei pea olema täiuslikud selleks, et leida endale täiuslik kaaslane.
See on võimalik, ja see on suur õnn.
Ja mina olen üks neist õnnelikest, kes täiesti ebatäiuslikuna on leidnud endale täiusliku kaaslase, kes on samuti ebatäiuslik, aga kelle eest ma ei pea ühtegi mõtte- ega tundevirvet varjama, sest mu mees mõistab mind kõiges.
Kui ma olen õnnetu, siis on ka tema õnnetu - seda enam, kui ta juhtub olema abitu/nõutu.
Kuid suurema osa meie 14,5 aastasest tutvusest olen ma temaga olnud õnnelik - ja kogu selle aja jooksul olen ma temaga olnud täiesti aus.
See on võimalik, ja see on suur vedamine. Selle saavutamisele võib käega lüüa, ma mõistan seda, ausõna. Alles kui see 'sülle kukub', siis tead, kui hea on kellegi kõrval rahulikult üha iseendamaks kasvada.
Aga, nagu Sa ütlesid, inimesed ON keerulised. Nad tõesti on.
Lihtsalt - ma saan rääkida vaid oma selgetest kogemustest. Mu kogemused on piiratud, juba praegu olen teinud asju, mida 10 aastat tagasi võimatuks pidasin.
Ma loodan, et ma ei solvanud kedagi oma tekstiga. Me kõik tahame õnne ja ma arvan, et me kõik soovime oma lähedastele Head - kuidas iganes me ka oskame seda nende ellu tuua. Jah, mõnikord vale abil. Saan aru sellest.
Pealesunnitud tõde mõnikord ei aita kedagi, nagu Sa ütlesid. Kindlasti on see nii. Sellega võib lõpetada. Ma hakkan mõtlema, et võibolla on tõde ja 'see mis tegelikult päriselt on' minu jaoks olulisem kui minu või kelle-iganes õnn.
Ma ei tea. Ja kui see on nii, siis ma ei tea, miks.
Aga veel pole juhtunud, et kui inimene on oma prohmakast mulle rääkides läbinisti aus, et ma ikka ei mõista teda. Kui olla piisavalt süvitsi aus, ja inimesele mitte kaasa tunda, vaid temaga kaasa tunda, siis on kõigest võimalik aru saada, kõike on võimalik mõista. Siis pole vaja valetada, see on nagu kiirlaen. Ma arvan.
Aga Su kommentaar väga meeldis mulle! :)
Tead, mis mõte mul tekkis. Sa võiksid olla filosoofia õppejõud! Ma ei tea, mis haridus sul on, aga kui sul pole haridust, millega saaksid lektor olla, siis võiksid sa seda õppida! Ja see ei ole ausalt üldse nali, mis ma siin räägin! Sul on suurepärane arutlusoskus ja sa oskad näha nüansse, mida paljud ei näe. Ära lase sellel andel kaotsi minna! Mõtle sellele!
Hehe :)
Ma olen kohe meelitatud..., ainult et lektoriamet ei meelita mind üldse :p
Samas, kõige ägedam paber, mis ma TÜst sain, oli paber filosoofia alamastme kursuste läbimise kohta :D
No näed siis, ma väga mööda ei pannudki :) Sa oledki siis ju filosoofiat veidi õppinud :)
Postita kommentaar