kolmapäev, 13. veebruar 2013

Dialoog. Mina, Gandalf

VT uurib minu arvamust selle kohta, kas oleks hea teisi valgustada selles osas, et/kui keegi pidevalt valetab.

Mina: "Ei, ma ei arva, et see oleks hea mõte. Kellelegi ei meeldi halbade uudiste toojad. Pole mõtet ise tõstatada teemat, millest võib tulla tüli."

VT pole ilmselgelt rahul, ta niheleb ja selgitab lähemalt: "E valetab kogu aeg  /järgnevad näited, millest olen juba kuulnud/, aga S näib teda uskuvat, mis on piinlik, sest S on tark ja tore tüdruk. Lihtsalt paha on vaadata, kuidas ta näib E'd usaldavat. Ma tahaksin ta tähelepanu juhtida sellele, et E jutud on sageli valed."

Mina: "Ma ikkagi ei arva, et see on hea mõte. Võibolla S teab sama hästi kui sina, et E aeg-ajalt luiskab, aga talle meeldib E sellst hoolimata. Arvatavasti on S'l E'ga suhtlemiseks oma põhjus ja see oleks tobe, kui sa sinna vahele susima läheksid."

VT pole ikka rahul.
Ma saan aru, et tema probleem on 'kognitiivne dissonants':
kui S on tark+hea tüdruk ja E on kaval+'paha' tüdruk, siis ei tohiks E S'ile meeldida;
kui E siiski S'ile meeldib, siis peab midagi teisit olema -
kas E tegelikult polegi nii paha tüdruk kui VT arvab
või pole S nii tarkja õiglane tüdruk kui VT on arvanud.
Ei saa olla nii, et S on hea ja tark, aga talle meeldib E, kes pole hea ja kelle tarkus on selline... kahtlane.

:D

Saate aru lapse probleemist, jah?

Aga mina kirjutasin parasjagu ise kirja ja olin enda arvates lapsele juba vastanud ja olin olnud niigi kena, et oma mõttelõnga katkestama nõustusin. Siiski ei tahtnud ma poolelioleva kirja meeleolust välja langeda, nii et järjekordne selgitus tuli tõtlik, isegi närviline...

Mina: "Kui S tahab E'ga suhelda, siis võivad tal selleks olla põhjused, millest sina ei tea midagi - lõppude lõpuks on E'l kindla peale veel muidki omadusi peale valelikkuse. Sinu arust on valelikkus nii hull omadus, et pole tähtiski, kas ja missugused head omadused seal kõrval veel olla võivad, aga S võib E juures kõige tähtsamaks pidada midagi muud. Nüüd - kui sina lähed S juurde, annad mõista, et E on valetaja ja et sinu arvates ei maksa valetajaga suhelda, siis paned sa toreda S'i väga kehva olukorda: kui ta tunnistab, et valetamine on inetu, peaks ta ka tunnistama, et valetaja on 'paha' ning loobuma valetajaga läbi käimast - see oleks sellises olukorras justkui 'õige' valik ja valik, millega sina rahul oleksid, mille sina heaks kiidaksid. Kuid ilmselgelt tahab S E'ga suhelda, valetajaga sõbrustamine oleks aga justkui 'halb/vale' valik. Niisiis paned sa oma armsa S olukorda, kus ta tahaks teha 'vale valiku' aga häbeneb seda, sest see pole 'õige'. Ja vihaseks ei saa ta mitte valeliku E peale, vaid sinu peale, et sa ta sellisesse kehva olukorda asetasid." 

Kuna ma polnud seda tiraadi vuristades kohe sugugi emalik, kannatlik ega osavõtlik, siis olin täitsa kindel, et VT nähvab "Häh!" ja kõnnib minema...

Tema aga seedis kaks sekundit, kallistas mind üle sülearvuti ja nurrus:
"Aww! Sa räägid nagu Gandalf..."                                  






What a cute kid I've got, eh?


2 kommentaari:

Unknown ütles ...

Tõesti on armas :) Ja Sinu nõuanne oli ka väga Gandalflik, täis tarkust ja mõõdukust. Ma ei oleks ise sellise vaatenurga peale tulnud või kui isegi oleks tulnud, siis ei oleks seda ehk lapsele rääkinud.
Nii et väga tore, et Sinu laps mõistab maailma palju laiemalt kui mõni täiskasvanu.
Ja mulle meeldib, et Sa ei võta Teda kui piiratud mõtlemisega last, vaid kui täiskasvanut.

karikate emand ütles ...

:)))