neljapäev, 11. august 2011

SALINGERI novellidest ja jutustustest

Meil on „Eesti Raamatu“ poolt 1973. aastal välja antud köide, mille kaante vahel on romaan „Kuristik rukkis“ ja posu novelle ja jutustusi. "Kuristikust" ma kusagil eespool juba rääkisin...

Paljudes novellides-juttudes kohtame me paljulapselist perekonda Glass, mille kõik võsukesed on mingil ajal esinenud raadiosaates „Tark laps“. Nagu praeguseks enamik meist teab, pole intelligentsus ja õnnelikkus omavahel seotud (- nagu ütles 'haridusemees' Aivar Haller, pole ükski uurimus tõestanud, et kõrgharidusega inimesed oleksid vähem haritutest õnnelikumad) ja nii annab nutikus Glassi perekonna noortele lihtsalt rohkem vahendeid (-teooriaid ja sõnu) oma õnnetuolemise uurimiseks ja väljendamiseks. Enamikus neist novellidest tegelevad noored inimesed enda kohandamisega maailmas, mis näib egoistlik, edev ja silmakirjalik. Noored otsivad selles midagi ehedat ja tõelist, sest kui sa seod enda olemasolu pindmise ja näilisega, siis ei saa sa juurduda.

Väga tore on see, kuidas Salingeri armastus idamaise filosoofia ja kirjanduse vastu tema novellidesse on jõudnud. Salinger vahendab siin väga paljusid mulle tuttavaid tekste, ideid ja mõistulugusid. Ma arvan, et järgmisena hakkangi Upanišade lugema, kui üldse midagi... sest praegu ma eriti ei loe – kui üldse, siis midagi kodusest riiulist. Just täna käisin raamatukogus ja juba teist korda järjest ei võtnud ma endale mitte ühtegi raamatut.

///Kusjuures... näitsik, kes tagastatavad raamatud minu käest vastu võttis muigas nii kavalasti, et ma hakkasin mõtlema, et äkki ma nägin Skratat :)
Blogija paranoiad... :p ///

Üpris huvitavad ja mõnikord isegi lõbustavad on vanamoodsad tõlked:
aeroplaan – lennuk
narkootik – narkomaan
audaam – pruutneitsi
kotletisai - hamburger

Tsitaate ka... ja mõtteid nende üle...

Noormees sõidab tillukesse erakooli kunstiõpetajaks, selgub et peale jaapanlasest vanapaari seal teisi õpetajaid polegi ja õppetöö käib kirjade teel. Elama pandi ta direktori poja endisesse tuppa:
* Ta /direktor/ hakkas vabandama, et tema poja toas ei ole toole – on ainult põrandapadjad –, aga ma katsusin teda sedamaid uskuma panna, et mulle on see peaaegu et jumalaand. (Tegelikult ma vist koguni ütlesin, et ma vihkan toole. Olin niivõrd närviline, et kui ta oleks öelnud, et ta poja tuba on üle ujutatud ning seal on ööd kui päevad vesi põlvini, oleksin vist rõõmu pärast karjatanud. Küllap oleksin öelnud, et mul on mingi harva esinev haigus, mille ravimiseks on mu tarvis oma jalgu päevas kaheksa tundi leotada.)

Sellised ohmakad kokutajad on nii armsad minu meelest :D
Ning ma leian, et see on parem kõige jälestamisest ja üleolekust – samas, kui järjekindlalt enda hinnangul hullumeelset juttu ajad ja üle reageerid niimoodi, on kiusatus iseennast jälestama hakata.

Väga tugevaid emotsioone tekitas lugu „Puussepad, tõstke kõrgele sarikad“, mis keerleb Glasside vanima, kõige südamlikuma ja targema poja Seymouri ärajäänud pulmade ümber.

Seymour kirjutas abiellumise eel oma päevikusse:
* Kogu päeva olen lugenud katkeid Vedantast. Abielupaarid peavad teineteist teenima. Teineteist ülendama, aitama, õpetama, toetama, kuid eelkõige – t e e n i m a. Kasvatama lapsi aususes ja armastuses, kuid end neile mitte peale sundides. Laps on külaline majas, keda peab armastama ja austama – kuid mitte ealeski kohtlema kui omandit, sest ta kuulub jumalale. Kui võrratu, kui mõttekas, kui kaunilt raske, ja seetõttu õige. Esimest korda elus tunnen vastutuse rõõmu.
Ööl enne pulmi aga kihutas ta pruudi juurde ja teatas talle, et ei suuda temaga abielluda, kuna on ’liiga õnnelik’.
Pruut selgitas talle rahulikult, et sõbrad ja sugulased on üle Ameerikamaa kohale sõitnud, toidud tellitud, ruumide eest makstud, kingitused vastu võetud – nüüd on liiga hilja.
Seymour aga oma ärevusest üle ei saanud ja pulmad jäid ära, kusjuures pruut jäi ustavalt isekat ja hullumeelset (minu meelest) Seymouri toetama.

Närvi ajas mind see, et ’audaami’, kes Seymouri kaugelt kohale sõitnud venda pulmade ärajäämise põhjustest valgustas, näidati tühise, lärmaka ja ebameeldiva inimesena. Nagu peaks iga inimene, kes mõistab Seymouri käitumise hukka olema kindlapeale ebameeldiv ja puruloll.

Igal juhul olen seda siis ka mina, sest ma jätaks küll maha mehe, kes altari ees põnnama lööb. Mitte solvumisest, vaid – on ju absoluutselt selge, et tegemist pole abi-kaasa-materjaliga. Sellise hüsteerikuga perekond luua oleks ogar. Ja mõni aasta hiljem – kusjuures pruut teda endiselt õigustab, armastab, kaitseb – laseb Seymour end ’üllatuslikul’ kombel maha, olles eelneva osa päevast veetnud poolvõõra tüdrukutirtsuga rannas lobisedes ja mängides. Asi pole selles, et nõdrukesed pole inimesed, vaid selles, et oma hädisuses nad riisuvad inimväärikuse ka nendelt, kellega nad end seovad.

Mul on selliste tegelaste suhtes hästi keerukad tunded, sest ma pean end ka piiripealseks käpardiks selles osas, mis puutub elamisse ja normaalne olemisse. Mina üldiselt tõesti PÜÜAN end inimestest eemal hoida, et neid mitte ’ängistada’. Aga Mees on mul ju psüühiliselt tugev nagu raudmägi :-), tema ’ängistamine’ ei läheks nagunii läbi :D, nii et temaga abiellumise osas mul VÄGA suuri südametunnistuspiinu pole. Ema-olemise suhtes küll on...

Jutustuses „Franny“ elab 20-aastate Frances (?) Glass läbi eksistentsialistlikku kriisi. Ta isegi minestab, ja varem seda lugu lugedes pidasin ma tema minestus hingeseisundi juurde kuuluvaks, aga nüüd mõtlen, et milline 20-aastane ei minestaks, kui ta mitu tundi vahetpidamata suitsetab hoolimata sellest, et tal juba ammu külm higi näo peal pärlendab?

Franny sõidab oma boyfriendi juurde nädalavahetust veetma:
* „Oh, kui armas on sind jälle näha!“ kui takso liikuma hakkas. „Tundsin sinu järele i g a t s u s t.“ Vaevalt oli ta need sõnad üle huulte saanud, kui ta taipas, et need ei tulnud tal südamest. Ja uue süütundega võttis ta Lane’i käe ning põimis oma sõrmed tihedalt ning soojalt Lane’i omade vahele.

Hõhh, mnjahh, jumala eest – mõnikord ei teagi, mida sa tunned, või mida sa EI tunne, kuni pole seda välja öelnud ja tundnud, et see kõlab VALESTI. Ka ma ise olen öelnud asju, mida teine inimene justkui õigusega ootab ja siis aru saanud, et uups – see pole tõsi! Ja sellele tõepoolest järgneb süütunne, sest ega teine inimene pole süüdi selles, et me ei tunne tema vastu seda, mida tema ootab, ja siis järgneb uus ja nüüd juba teadlik vale’pai’...
Ja siis on sõnad välja öeldud ja pai tehtud ja teine hakkab ’suurema lähedusega’ arvestama... :( - jama!
Ma olen küll väga tunnete väljaütlemise ja –näitamise poolt, kuid ainult juhul, kui see ise paiskub välja, voolab esile. Olen näinud Meerikamaa filmides stseene, kus „Ma armastan sind!“ öeldakse, nagu tehtaks partnerile suur teene või järeleandmine selle ülestunnistusega, mis tähistab seda, et tunnistatakse suhte jõudmist Teatud Järku. Kuid mis tähtsust on kavandatud sõnadel hingede suhtluses?

Franny kurdab Lane’ile:
* „Mind on kõrini tüüdanud see ego, ego, ego. Minu enda ja kõigi teiste oma. Mul on kõrini villand kõigist, kes tahavad kellekski saada, millegagi silma paista, huvi äratada. See on ilge – on, jah o n.
/.../
Mul on kõrini sellest, et mul puudub julgus olla absoluutselt tühine.

Vaat-vaat, minu meelest on see märksa ’peenikesem’ mäss kui Holdeni oma. Inimesed rabelevad ja pingutavad sageli lihtsalt selle pärast, et neil puudub julgus käega lüüa ja vabalt võtta. Mind see siiski närvi ei aja, aga kahju on küll... Ma mõtlen, et sellisest enesepiitsutamisest tulevadki tagasilöögid, mis tõmbavad meid emotsionaalselt üksteisest lahku. Näiteks – ma olen alati muretsenud, et ei vii Väikest Tüdrukut igale poole laste-päevadele ja –tuuridele ja puha... AGA mulle hakkab tunduma, et paljud lapsevanemad, kes väga ilusasti ja tublisti seda kõike teevad, ei räägi oma lastega elust ja inimestest. Nad tegutsevad ja saavad tärni kirja ja ongi kõik. Sest kuidas muidu seletada kodus kükitava Väikese Tüdruku silmatorkavat hoolivust ja huvi maailma suhtes ning vastutustunnet, millega ta inimestega suhtleb? Võibolla muidugi on asi lihtsalt selles, et erinevalt teistest lastest tal POLE KÕRINI inimestest, sest ta vaevalt näeb neid :D Vähemalt õdedest-vendadest arvab ta küll nii, et vanematele peaks selgitustööd tegema, kui väga lapsed 'vihkavad' oma õdesid-vendi... Väikese Tüdruku arust soovib iga laps üksik laps olla, sest tema klassikaaslased lausa nutavad rääkides, mis kuritöid nende õed-vennad nende suhtes korda on saatnud ja kuidas mõnigi on Väikesele Tüdrukule öelnud, kuidas tal veab, et tal õdesid-vendi pole... Ehk siis – lihtne on inimesi armastada, kui sa ei pea nendega eriti tihedalt kokku puutuma. Kui suhtled rohkem, siis ka ärritud rohkem... tõenäoliselt.

Jutustuses „Zooey“ püüab Zacharias (?) Glass oma õde Frannyt viimase eksistentsiaalses kriisis troostida, aga kuna ta on üks irooniline irivik, siis tundub Frannyle, et vend mõnitab teda. Mulle tundus Franny hingelise kriisi analüüs Zooey poolt äärmiselt terane ja läbinägelik, ta tegi selle ikka pihuks ja põrmuks :D – oli tõepoolest rõõm aru saada, et Salinger näeb oma noorte kangelaste ahastusi ka kriitilise pilguga. LISAKS kritiseeris Salinger ka pidevat irvitamist ja lõõpimist Glasside proua suu läbi:
* „Sa ei ole sugugi sõbralik, Zooey. Sa oled juba küllalt vana, et vähemalt püüdagi sõbralikkuse poole, kui sul on paha tuju. /.../“
Jep, oma coolide sõnade tagajärgedest hoolimine tuleb vanusega. Kui tuleb.

Niisama märkusena veel niipalju, et kõik tegelased suitsetasid PIDEVALT. Juba rukkikuristiku-Holden tõmbas kolm pakki suitsu päevas ja kõik Glassid tegid vist küll samamoodi. Endale ajas see lõputu tuhatooside, sigarettide, sigarite, tikkude ja tulemasinate kirjeldamine ka suitsetamise-isu peale... Ilukirjandus on ilmselgelt saatanast :p

6 kommentaari:

soodomakomorra ütles ...

Ma pole kunagi aru aru saanud sellisest kahe põsega armastusest, laiendatult kahe põsega headusest, mis mõttes sellist toetada, kaitsta ja mida iganes.
Milleks see õilsus? On see sellisel kujul ikka armastus, äkki hoopis sõltuvus?

Suitsetamise osas olen nõus, see võib olla saatanast elegantne, siduv, vabastav, rahustav, nauditav. Nagu pahed ikka. Mõned korrad elus on mul olnud pagana kahju, et seda oskust vähemalt madalamalgi tasemel omandanud pole. Ja kui ei oska, siis pole söandanud petta kah, sest mul on mul jäänud alati hirm end naeruväärseks teha, uskudes, et suitsetajad niikuuinii kohe aru saavad, et tegemist on plagiaadiga.

karikate emand ütles ...

Just-just!
(See käib kõige kohta, mis Sa siin kirjutasid :P)

Aga mõned inimesed loodavad vaimselt hapra inimese kuidagi "ära päästa" või "terveks ravida". Väidetavalt on see mõnel ka õnnestunud, ei tea...
Tavaliselt on nii, et see päästja pingutab ja pingutab, kuni jõud ja mõistus on otsas, aga vaimselt habras inimene küpseks ja tugevaks, omil jalul seisvaks inimeseks ikka ei saa. Siis on mõlemad pahased, õnnetud ja väsinud...

Skrata ütles ...

Skrata ei tööta raamatukogus, aga vabandust paranoiade tekitamise pärast :) Täna nägid mu vähemalt täies hiilguses ära.

karikate emand ütles ...

Jah, mõelda vaid, nii vahva! :)))
Paranoiaga on nüüd lõpp, nii et armas, et endast märku andsid :)

soodomakomorra ütles ...

Väeikse Tüdruku arvates soovib iga laps üksik olla...aga sinu puhul olen välja lugenud, et sa ei teaks, mida opma õe-vennata peale hakata...nende kõige lähedasemateta...nii paistab, et kuskil on mingi vastuolu.

karikate emand ütles ...

Oh, mis Sa nüüd, pole siin mingit vastuolu... :)
Väikesel Tüdrukul tohib ikka oma arvamus olla ja ma mõistan, kuidas see on tekkinud. Muide, mul endal puudub arvamus selle kohta, kas on parem üks laps või rohkem lapsi... Mõlemad variandid võivad hästi välja kukkuda... - või halvasti :D

Ma mõtlen oma õele ja vennale tõesti palju... aga ma mõtlen kõigile inimestele palju :D Nüüd on nad üle pooleteist aasta Eestist ära olnud ja ma olen ju ikka hakkama saanud ;)... ja kuna neil on mõlemal püsisuhe Austraalia kodanikuga (isegi õe hindu on Austaalia kodanik), siis lepin juba praegu võimalusega, et ma ei näe neid kumbagi enam elu sees. Kurb ja kummaline muidugi, aga peaasi on, et neil on seal õnn ja rõõm jms... :)