teisipäev, 12. juuli 2011

***

Nõrk on olla viimastel päevadel...

Pühapäeval ärkasin kehva enesetundega ja läksin kaalule - 42,1 kilo. No muidugi on siis paha olla. Kunagi ma teadsin täpselt, et kui kaal langeb kasvõi 100 grammi alla 43,5 kilo, siis on jama... Nüüd on see piir vist mõnisada grammi allapoole nihkunud, kuid 42,1 kilo on raudselt liiga vähe. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et inimene, kes nii palju enda peale mõtleb kui mina, ei tunne ennast :D, aga mul pole - nagu enamjaolt - kõige õrnematki aimu, mis mind seekord nüsib. Kas see, et muutsin päevaplaani ja mõtlesin jooga asemel pisikest lihastrenni tegema hakata? et tegingi esmaspäeval ja neljapäeval natuke? et kõndisin 30 kraadise kuumaga 3 kilomeetrit ükspäev? et sain pakiteate ilma, et ma mingit pakki oodanud oleks? et mind ootab nädalavahetusel ees midagi põnevat, millest kunagi vast siis ka blogin :)? See võib olla mis iganes neist asjadest, või mitte ükski. Mul pole aimugi.

Kõige hullem on, et kui ma end tõesti nõrgana tunnen, siis juhtub midagi minu isuga. Ma ei tahagi süüa ja kui ma siis midagi suhu panen, maitseb see nagu sool või muld või rasv. Ja sülge ei teki :D! Hakin esihammastega, sest keelega segada ei saa... Eks ma litsun endale sisse õiged kogused õigetel kella-aegadel. Õnneks tean ma ju päevaplaani järgi, millal süüa teha jne. Ma ütlen, et ullikestel on plaani vaja. Big time! :)
Ja ma olen näinud mingeid kaalust alla võtmise või muutumise saateid, kus inimesed teevad kaks nädalat trenni ja peavad dieeti ja võtavad 2 kilo alla :D... Mina võtan juba püsti tõusmisest maha. Täna hommikul kaalusin 42,2 kilo. Sõin hommikusöögi, koristasin wc, pesin mõned põrandad ja kui dushi alla hakkasin minema, kaalusin uuesti: kaal näitas 41,4 - seega olin paari tunniga kaotanud 800 grammi. Nii et praegu olen ma kaalu suhtes pisut obsessed, mis parata. Lõppude lõpuks diagnoositi mul 41 kg juures 18 aastat tagasi anoreksia. Täiesti ebaõiglaselt küll - see dr Laulik ei usukunud, et mu isupuudus ja jõuetus on tingitud depressioonist ja depressiivsest neuroosist, mis mul juba varem diagnoositud oli. Mina enda meelega näljutamist muidugi eitasin - paraku tuleb välja, et oma söömishäire eitamine olevat üks diagnostilistest kriteeriumitest :D... Niisiis ütles doktor, et ta ei hakka mul depressiooni ja neuroosi üldse ravimagi, enne kui me oleme anoreksia-vallas 'läbimurde saavutanud'... :D Paraku ei olnud ma tollal üldse millestki huvitatud, ammugi mitte haigla hallika tangupudru vitsutamisest. Kui tõele au anda, siis mu ema vihkas söögitegemist ja see oli valminud toidu maitsest tunda, nii et mul polnud söögiaegade suhtes tõesti mingit elevust ja ma venisin sööklasse tõepoolest vastumeelselt... Igatahes olin siis 'toredas' seisus, et mu depressioonile ei keskendutud ja ma pidin kord nädalas tund aega oma kaalust ja söömisest rääkima, mis oli minu arvates täiesti mööda teema ja ma ei saanud kuni lõpuni absoluutselt aru, mis vahe seal on, kui palju ma kaalun. Lõpuks hakkas mulle tunduma, et lähen peast täitsa segi - arst nõudis, et ma tunnistaks üles, et ma oksendan söödud toidu välja ja seda ma muidugi ei teinud ja polnud sellisest asjast tollal midagi kuulnudki, see tundus mulle absurdne ja jabur. Niisiis tulin haiglast tulema kirjaga (kooli jaoks), kus arst toonitas, et tema igatahes oli tungivalt soovitanud mu ravi jätkata... :p

Aga üldiselt püüan oma kehva enesetunnet ignoreerida - see on võimalik, kuna pea ei valuta! - ja teha võimalikult palju asju nii nagu tavaliselt. Aga, et ajule puhkust anda, otsustasin kõik raamatukogust võetud raamatud sinna läbi lugemata tagasi viia... Kui ma parasjagu süüa või majapidamistöid ei tee või õues ei kiigu, siis vedelen voodis ja lasen Starmani Musakanalil mängida. Õues kiigun muidu meelsasti iga päev... Väike Tüdruk on sellest tüdinenud ja ma hakkan üksi käima :D Võiksin iga päev 5 tundi õues kiikuda ja tasakesi laulda...

...
I don't need a parachute, baby, if I've got you
Baby, if I've got you, I don't need a parachute
You're gonna catch me
You're gonna catch if I fall...
...


Hmnjaa...


Täna käisin jala postkontoris paki järel. Vanas kohas tõepoolest polnudki enam Postkontorit - oli hoopis Remont ja Ümberehitused. Küsisin siis ühelt Remondilt, et Aaaaaaga kus see Postkontor siis nüüd on? Tuleb välja, et Hansakeskuses. Nuh, see oli õnneks sealsamas. Võõras 'maksikiri' ei olnud kirjapomm... loomulikult - kes ikka hakkaks mulle pommi saatma? Oli hoopis kingitus... kuigi see on ikka ka kummaline - heast peast kingitusi saada niimoodi... Aga kui mul on valida pommi või kingituse vahel, siis valin viimase :D... Väärt kink oli, aga vastu mul pole midagi siukest saata :( See läheb juba piinlikuks...

Oli väga suur tuul, samas soe ilm - väga mõnus oli jalutada!

Kodus tegi Väike Tüdruk kingituse pakendist (mulliümbrikust) kassile tuukrimütsi :)



24 kommentaari:

ematehnik ütles ...

tegelikult oled sa lihtsalt liiga pikk. 42 kg võib täiesti ok kaal olla ;-)

midagi asjalikku ka: jogurt.
jogurtit ei pea närima. valad endale lihtsalt sisse, küll magu tegeleb temaga.

Anonüümne ütles ...

Jaa :D, see on tõesti sedalaadi probleemilahendus, mida märkab eelkõige tehniku silm ;)

Olen katse-eksituse teel avastanud, et tomat on ainus asi, mis ei tundu liiga soolane, liiga kuiv, liiga imal ega liiga hapu. Jogurt on mulle millalgi tundunud suhkru ja valgu segu :D - tobe, ma tean. Ma tunnen maitseid kuidagi eraldi siis... Õnneks see söögi-vastuvõtmatus pole sage, viimane kord oli nt aasta ja mitu kuud tagasi... Pole ju hullu kord 1,5 aasta jooksul paar päeva tometeid süüa... aga tegelikult ma millegipärast püüan ikka tavalisi sööke süüa. Täna õhtuks sõin tatra-piimasuppi võiga :D... ma ei tea, kui tavaline see lasteaiast väljaspool on, aga tervislik ja toitev on küll, ja pole liiga rasvane, soolane, kuiv ega rammus.

(karikate emand)

h2ving ütles ...

Tatra-piimasupp kõlab kusjuures väga hästi. Ja on hea, et siis ikka päris sööki üritad süüa, kuna muidu jääb keha veel nõrgemaks. Ja on väga värskendav lugeda inimesest, keda tembeldatakse asjatult anorektikuks ning kes seda ei soovi olla ega olegi - vast liiga palju olen kokku puutunud toitumishäiretega. Igal juhul suur katsumus, mõelda kui õudne et asjaga abivajajaid on nii palju ja võib ette tulla sellist ajaraiskamist hoopis valel teemal :(

Kusjuures kujutan elavalt ette seda ainete eraldi tundmist - ega's seda tavapäraseks pidada saa, on justkui vägagi häiresireen, ometigi suudan samastuda kuigi olen terve elu olnud kimpus vastupidise probleemiga ehk emotsionaalse ülesöömisega.

Anonüümne ütles ...

Tore, et jutt tundus huvitav ja tänan kaasa elamise eest, h2ving :)


(karikate emand)

neiud ärevil ütles ...

Muide ma olen lasteaias 18 aastat töötanud ja tatra-piimasupist kuulen esimest korda. Meie menüüs pole seda kunagi olnud.Lapsed kindlasti ei söökski, sest nemad ju vaatavad kõigepealt välimust.

Anonüümne ütles ...

Vaatavad tõesti välimust ja ei proovi ka, kui välimus usaldust ei ärata... :)
Aga Väikese Tüdruku rühmas pistsid seda suppi absoluutselt kõik lapsed - tean täpselt, kuna olin ühel päeval Väikese Tüdruku kasvatajal abiks ja siis seda pakutigi. Ma polnud ka varem sellisest söögist midagi kuulnud, kuid nüüd on palju aastaid mööda läinud ja meie Väikese Tüdrukuga sööme seda siiamaani vaat et kord nädalas! Mees küll ei söö... :D

Küllap igal kokal on oma lemmikroad ja nendega on ka vastava lasteaia lapsed harjunud... Mina armastan sprotte ja nii oli Väike Tüdruk sprotte saanud, aga kui uues lasteaias esimest korda sprotisaia pakuti, siis kõik lapsed vaatasid õudusega neid sabadega kalu saia peal... ja Väike Tüdruk, kes oli muidu toidu osas nii pirts, pistis kolmveerandi rühma sprotid kinni :D Harjumuse asi! :)

(karikate emand)

lastejutud ütles ...

see söömise asi on tagajärg, aga mis on põhjus? ma pole asjatundja, kaugel sellest, aga see postitus tundub väga depressiivne. too anoreksia-diagnoosi-sõltlane arst oleks ise ka mingit teraapiat vajanud :D

muideks, halvaas on kõvasti kaloreid. kaalu tõus ja langus sõltuvad kalorite hulgast ja iga tavapärasest suurem liigutamine tõstab vajaminevate kalorite suurust. see trenniga juurdevõtmine toimib ainult seepärast, et tavaliselt tekib inimesel peale liigutamist suur vajadus valgu ja kaloririkka toidu järgi. inimesed, kes räägivad, et nad ei söö midagi ja võtavad juurde, ei tea palju kaloreid nad vajavad ja palju nad tegelikult söövad-joovad.

üritan oma alakaalulist last paksemaks sööta, jube raske üritus, ta ei hooli eriti söömisest ja ega temasse liiga palju korraga ei mahu ka.

Kaur ütles ...

Tatrasuppi sain kahe aasta eest!! Tõrnõauzi haiglas Gabardiin-Balkaarias! Äge kogemus oli.

Mina olengi muide see, kes teeb kaks nädalat trenni ja peab dieeti ja võtab kaks kilo maha ja siis paari päevaga on vanas kaalus tagasi. 179 cm, 90 kg.

Aga juurdevõtmiseks proovi süüa midagi maitsvat? Ja mitte korra või kaks, vaid iga päev, hommik-lõuna-õhtu? Tatar võib küll ka maitsev olla - teatud juhtudel - mulle hakkas ta meeldima siis, kui naine Anni Arro raamatust õige retsepti leidis. Aga no siiski, tatra-piimasupp, brr!!!!!! Ma ka ei suudaks. Kui ise kokata ei viitsi, tee "väljas söömise nädal", näiteks?

Anonüümne ütles ...

Oh, ega mul tavaliselt ju selliseid muresid pole. Halvaad söön hea meelega ja pähkleid (või päevalilleseemneid) lausa iga päev. Väga kreemist ja rasvast tilkuvat pole viimasel ajal tõesti tahtnud, aga ilmad on kuumad nii et pole ime. Muidu söön hea meelega ka rasvas keedetud pirukaid ja muud sellist, millest peaks kaalu tõstmiseks küllalt olema.

(karikate emand)

Anonüümne ütles ...

Kas Sa kilpnääret oled lasknud kunagigi uurida?
Enesega tegeleda võib maksimaalselt, ent kas tegeled ka alateadvusega. Ehk on Sulle vaja gruppi? Näiteks sealses keskkonnas:
http://mottetreening.ee/2011/07/kuidas-arusaamine-koertest-opetab-meid-ennast/

karikate emand ütles ...

Jep, kilpnääre on korras (veresuhkur on küll mõnikord suti kõrge, aga pole ka diabeeti), alateadvusega tegelen :p

karikate emand ütles ...

Oo, ma sain aru, kuidas sisselogimata ise-endana kommenteerida saab! Jee! :) Üks tarkusetera juures jälle, ja selle omandamisega ei läinud aastakestki :D

Anonüümne ütles ...

kindlasti ei ole üldse kellelgi "tervislik" kaaluda end mitu korda päevas. pane kaal luku taha kappi ja kaalu mitte sagedamini kui kord nädalas. iga kord kui tekib soov end kaaluda, mine hoopis õue kiikuma :)

kui olin väike, oli mu salajane maiustus tõeline kaloripomm: suhkur, kakao ja hapukoor kokkusegatult. Ja siis soolase küpsisega võitoosis "kündmine" enne suhupistmist.

muuseas, ühe mu tuttvaga juhtus nii, et toit muutus ühel päeval talle maitsetuks ja söömine seetõttu vastumeelseks ning selgus, et see oli ühe ravimi (küllalt haruldane) kõrvaltoime.

marju

karikate emand ütles ...

Juh-hõissa! :(

Tänks, blogtree.

Teab keegi veel mingeid toite äkki?
Ma seni - nagu te õigesti aru olete saanud - täitsin oma kõhtu seinte lakkumisega.

kukupai ütles ...

Ma ei tea, kui asjalik arst Sul nüüd on, aga võiksid lasta uurida, kas tegu pole mingi ainevahetushäirega. Tean biokeemiast ja rakubioloogiast natuke rohkem kui keskmine eestlane ja on täiesti võimalik, et organism mingeid toitaineid ei omanda korralikult ning siis söö palju tahad ja mida tahad, kaal kipub ikka langema...
Mul endal samalaadne probleem - kaal pidevalt kukub korralikust söömisest hoolimata. Kuna mõned muud tunnused on veel, hakkas arst lõpuks gluteenitalumatust kahtlustama ja uurib siis seda.... Ma loodan küll, et asi on milleski muus...

karikate emand ütles ...

Oh, ei tea... Mul POLE see ju PIDEV SEISUND. Juhtub harva ja on alati seotud vaimse-emotsionaalse pingega. Mitte kunagi pole see üle viie päeva kestnud, tavaliselt kestab kaks-kolm päeva, nagu ka seekord - täna ongi enestunne hea jälle.

Laura ütles ...

Oi see suhkur, kakao, hapukoor on ka meie lastepere lemmik. Ja rammus on ta küll, sestap ise ei proovigi :) Aga suvel inimesed võtavadki pigem alla kui juurde.

karikate emand ütles ...

No vaat, vaat! :D
Seda ma arvangi, et mulle --- kes ma ii-al-gi ei osta ühtegi vähendatud rasvasisaldusega toiduainet vaid valin alati need kõige rasvasemad (sest need on lihtsalt kõige maitsvamad) ---, jagavad siin õpetusi need, kes ei julge endale hapukoorekreemigi suhu panna.

Kaur ütles ...

Emand, blog-tree rahvas saab aru täpselt nii, nagu sa kirjutad :) Kui meil on mulje, et sa lakud seinu, siis sai see vaid su enda käest tulla. Sarkasm suuna enese pihta!

Aga tore, et sul täna jälle hea on :)

karikate emand ütles ...

No kena, et see Sinu arust ka tore on, Kaur :)

Njah, sellepärast ma ei salligi blogtreed, et sealtkaudu satuvad blogisse lugejad, kellel konkreetsest kirjutajast laiemat pilti pole - neile mõeldes tuleks tõesti rääkida oma minevikust, olevikust ja tulevikust üksipulgi iga postituse juures, aga kes seda viitsiks?... Blogtreesse ma ise ennast pannud pole; olen administraatoritel palunud mind sealt eemaldada, aga vist ei saa, kuna ma pole seal OTSE vaid listide kaudu... (ja sellest olen ma ka mitu korda bloginud :D). Aga esimesed soovitused, sh Sinu oma mind ei heidutanud. Siis hakkas tunduma, et nüüd tulevadki inimesed ükshaaval oma lemmikuid soovitama... Mu vanas blogis juhtus täpselt sama asi:
1. söö pärmi
2. söö tursamaksa õlis
3. söö pähkleid
jne... igal omad soovitused ja mina ju arvan, et ma pean ilusti ja täpselt vastama, mis kogemused mul iga soovitatud ainega on (ja keegi pole mulle veel kunagi soovitanud midagi, mida ma proovinud poleks).

Igatahes - ma vabandan oma turtsumise pärast kõigi ees, keda see heidutas, kurvastas või solvas.
Aga rohkem tõesti soovitusi vaja pole :) ... ja minuga on täna tõesti kõik korras - ostsin (ja sõin) kommi ja käisin kiikumas ja... kõik sujub, ühesõnaga :p

Kaur ütles ...

Lugeja vaatevinklist on see blog.tr.ee asi täpselt vastupidine... Seal on sissekanded, üksikud. Klikid, loed. Ja kujundad oma arvamuse - autorist. Paratamatult kujundad!!! Mis sest, et blogipidaja pole iial tahtnud selliseid ühe-korra-liblikaid endale lugejateks ja blogib omast arust ainult oma vanaemale ja parimale sõbrannale... Aga minu, lugeja, asi see pole! Sinu artikkel on mingis portaalis silmatorkaval kohal väljas, seega kannata minusugused ära, kõik!

Sama juhtub, kui epl vms viitab blogile, mille autor pole iial mõelnud "avalikult" blogida.

Blog.tr.ee-sse saamine ja sealt ära saamine on eraldi hala teema. Ma ka olen seal, vist. Või siis enam pole? Ei tea. Ise end sinna pole pannud, mitu korda olen proovinud "välja" saada, ja ei teagi, kas edukalt või mitte...

lastejutud ütles ...

see mööda kommenteerimine pole alati üldse seotud juhusliku lugemisega. mul on olnud nii, et inimene küsib mingi asja kohta, mille ma just jutu sisse konkreetselt kirja olen pannud. inimesed lihtsalt loevadki väga pealiskaudselt, ma ise ka. ja lootust, et keegi mäletaks, mida ma ammu kirjutasin, on suht väike. endalgi on omi vanu asju huvitav lugeda - nagu keegi teine inimene kohe :D

blog.tr-st. Kas sul on seal oma profiil, mille all on sinu blogi näha? (et sisened parooliga ja siis on "Halda minu blogisid"?) Kui pole, siis tee endale kasutaja ja kinnita oma blogi enda alla nii nagu seal õpetatakse. Kui see on tehtud, siis tekivad sinna blogi nime järgi ikoonid, mille ühe funktsioon on blogi blog.tr-s mitteaktiivseks muutmine. Ma pole seda küll proovinud, aga ma arvan, et see töötab.

karikate emand ütles ...

Väga muhe kommentaar Sul :)
See on õige küll... et lugeja ei pea meeles kõike... (näiteks siin tekstis, et ma räägin paarist viimasest päevast, mitte et see on mu elu)... ja see on ka tõsi, et iseenda ammust juttu ka ei tunne ära, kuigi justkui alati on tõtt räägitud :D
Tõsi mis tõsi :)

Oo, aga see blogtreesse regamise kaudu enda maha võtmine on küll väga intrigeeriv variant... Mu vanal blogil oli seal küll profiil, kui ma suudan meelde tuletada parooli ja kasutajanime, siis... ehk tõesti tasub proovida... kui meelde ei tule, siis ehk tasub õilsa ürituse nimel isegi uus profiil teha... :p
Kõlab veidi riskantselt, aga vast tasub proovida, sest blogtrees ilmumisest ma tõesti 100% pole huvitatud... Mmmm... tasub proovida! Tänan nipi eest!!! :)

Skarabeus ütles ...

Aga mina hoopis naeran üksipäini kodus praegu seda kassi sul pildil! Jeerum küll!