Ma olen tundnud, et psühholoogilised/vaimsed teemad pole viimased pool aastat minu jaoks enam olnud nii pakilised, mistõttu mul pole oma teise blogiga nii suurt kontakti olnud. Ilmselt suures osas selle tõttu, et ma pole püüdnud suhelda "Musta Auguga" oma lähisuguvõsas, nii et kõik maailmas tundub okei -- miski ei vaja joonealuseid selgitusi. Tšill-prill-tirilill lähedaste jaoks, ja minu jaoks on olnud suvaliste eluniitide kallistamine. Ma ei oska seda kirjeldada/lahti seletada.
Ja ma vist pigem olen taas orkaani-blogi lainel, kui selle psühholoogiliste "vivisektsioonide" blogi lainel :)
Näiteks täna selline super-suvaline "ahhaa!" ......
Mu tütreke on praegu 18 (oktoobris saab 19) ja mitu aastat tagasi ostsin ma "kassipluusi", mis mulle väga meeldis, kuid VT keelas mul seda kanda, sest ma olevat selleks liiga vana.
Ja minul oli oma Emmakese pärast lapsena kogu aeg verdtarretavalt häbi, nii et ...
kuigi ma ei raatsinud seda pluusi kättesaamatusse kõrgusesse topitud kasti pakkida, ma siiski ei kandnud seda mitte kunagi. Kuni tänaseni, ja VT ja Mees mõlemad ütlevad, et see sobib mulle super hästi ja on super-minulik ja nad ei saa aru, kuidas ma seda varem selga pole pannud :D -- VT lihtsalt ei mäleta mõne aasta tagust aega, mil ta Keelas mul seda kanda.
Edaspidi võitegi loota täiesti tühiseid elulisi jutte 😆. Üks neist on praegu autentsuse-blogi "draftis" (Mehe sõbra juubel paar päeva tagasi), sest kuigi see kirjeldus oli lõbus ja aus -- see ei tundunud päriselt autentsuse blogisse kuuluvat... ja ma ei saanud seda 'publitseerida', jätsin "drafti". Tahaks seda ikkagi jagada, kuna ma pole aastaid käinud sünnipäevadel --- kuigi Meest ikka kutsutakse... ei ela siiski 'maailmakülas' ja ma ei taha, et mingi osa Mehe sõpru hakkavad mõtlema, et ma valin x-faktori järgi, keda ma "soosin". Lihtsam on olnud Kõigile öelda, et ma enam ei käi kodust väljas, st: Mees tuleb alati üksi. AGA tegelikult ma olen alati valinud oma peod eelkõige selle järgi, kas ma pudeli veini ette ära juues suudan minna sellele peole või ei suuda. Mitte selle järgi, kui palju ma auliikmest/sünnipäevalapsest lugu pean.)
Miks ma kirjutan Sellesse blogisse, mitte oma viimaste aastate autentsuse-blogisse?
Vist Tikri-lingi tõttu on orkaani-blogi viimasel postitusel üle kolme tuhande vaatamise.
Niisiis, inimesed ikka tulevad esmalt siia.
Ja mul tõesti on tunne, et nüüd läheb lahti see vana suva-elu-blaablaablaa blogi, sest ma olen oma psühholoogilised/vaimsed jutud nii ära läterdanud, et ... bye bye miss American Pie, drove my Cevey to the levee but the levee was dry... või kuidas iganes see laul oli.
Ja millalgi ma vaatan ehk üle selle .. äsja-olnud... üle mitme aasta külastatud sünnipäeva-mustandi ja vbl ma lükkan selle siia-blogisse üles. Ainult selle pärast, et ma tahan olla toeks naistele kes tunnevad, et nagu alati, jäid nad "meeste lauda" (ja ma eitan seda endiselt, et ma oleksin energeetiliselt mehelik! :D) ... ja nagu alati, läksin ma peo kulgedes seltskonna hapraima (vana)mehe kõrvale, ajasin palju lolli (aga ausat) juttu ainult selleks, et seltskonna meessoost intelligentseim luuser üksi nurgas häbelikuks muigajaks ei jääks. Nii et ... ma pole siiski täiesti mehelik, ma tahan intelligentseid kuid mittejõulisi mehi aidata igal peol, kus nad kõrvale jäävad. Seisavad targa näoga sama laua ääres, kuid ainult liigutavad suunurki. Mina alati lähen umbes tunni-pooleteise pärast neid patsutama, sest keegi teine ei teinud! :D
Anyway, I'm freaking 'back to this blog', kui mul midagi öelda on üldse.
Psühholoogilised läbilõiked tulevad ainult siis, kui need on mind ja minu argipäeva otseselt puudutanud.
Aaa, ja näiteks veel üks asi, mida ma poleks saanud teises blogis öelda: APTEEKER tegi mulle kõrvarõngaste kohta komplimendi :)
Need on nagu kuldkalad, feng "FUI" järgi õnnetoovad: lookey-lookey! :) :
U likey? :)
Love you all! 💓😃💓
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar