Mulle hirmsasti meeldib Aldous Harding, mitte ainult laulja ja laulukirjutajana, vaid ta on üleni nii nunnu 💖😍💖
Mu lemmiklaul temalt on ilmselt Hunter: "Ta on jahimees, ta on hea mees... ole kannatlik ja vapper, kui ta sulle metsast täinahkagi koju ei too!" :D
Selles laulus on Aldousi hääl nii õrn ja pehme, peaaegu vulisev/vidisev :) Love, love, love :)
Aga ma olen viimase nädala olnud lummatud ka tema videost laulule "The Barrel" - eriti tema tantsuliigutustest :D
Kuvatõmmised videost:
Minu girl crush täiega :D
(((Veel on mul nõrkus naiste vastu, kes naerdes norsatavad 😂
Kukun suurest naerust pikali ning hakkan jalgu siputama, naerupisarad silmas ja hing naerust kinni 😆
Ise ma norsatada ei oska - vist ehk sellepärast, et mul pole kurgumandleid.)))
Muidu, kui ma kuulan muusikat, mida teised inimesed kurvaks peavad, siis mulle tundub see reeglina lihtsalt ilus (kui tundub). Olen alati mõelnud, et see on ebamaine ilu, mitte ebamaine kurbus, mis inimesi haarab. Ja see nn kurb muusika tundub mulle kuidagi puhas.
Aga üleeile leidsin uue pala ühelt oma lemmikmuusikult Max Richterilt ja ... see tundub mulle kurb!
Väga ilus, aga tõesti kurb.
Võib-olla on kurbus minu olemusest hästi kaugele jäänud, aga võib-olla olen ise endast kaugele jäänud. Sest kõik tundub nii ilus ja lõbus kogu aeg, seda kurvemat(sügavamat?) poolt nagu polekski.
Aga jah ... imeilus muusikapala, mis mind kurvastab ...
Max Richter - Halastus / Arm
Tema muusika on hästi minimalistlik, selle poolest meenutab Pärti.
Kui viitsisite kuulata ja eelmine meeldis, siis temalt on veel üks lummav muusikavideo, meloodia on sarnane, kuid ma ei pane pahaks - ilus ikka! :)
Video näib justkui olevat mingist filmist, aga ma pole aru saanud, millisest ...
Aastaid tagasi, kui ma ise veel blogisid lugesin, siis ma tavaliselt muusikavideoid vaadata ei viitsinud, nii et ärge tundke ennast halvasti, kui see teie meelest rämpspostitus on :D
Ma mäletan, et 'minaolennull' jagas väga head muusikat ..., aga isegi tema omi ma alati ei vaadanud.
...
On another note.
Nägin täna unes, et olin mingil eramajapeol, kus oli palju rahvast - ütleme 40-50 inimest. Ühel hetkel hakkas üks külaline rappuma, ja tema peaosa muutus tulnuka-/koletiselõustaks ning seejärel juhtus see veel umbes 10-15 inimesega: nad olid ennast inimeseks maskeerinud tulnukad, kuid ilmselt võlujoogi mõju lahtus või kell lõi südaööd ja nad muutusid tagasi "kõrvitsateks".
Aga kuna minu väike armas pea ei suuda enam koletislikke kujutlusi esile manada, siis kuigi selles unenäos oli selge, et nad on tulnukad/koletised, siis see hirmus koletiselõust oli neil hoopis nagu Little Pet Shop mänguasjadel 😂💛🙀 Inimese kehade otsas suur armas värviline mänguasjapea.
Mina läksin neist igaks juhuks läbikäidavaid tube ja koridore pidi võimalikult kaugele, kuni jõudsin kolme riiviga ukseni. Tõmbasin riivid eest ära ja see viis õuele, nii et mulle avanes külje pealt vaade aiale ja peauksele. Nägin neid "koletisi" üheskoos peauksest välja ja aiavärava poole sibamas, aga nüüd olid nad juba kusagil 60 cm kõrgused paksud ja kohmakad inimkeha ja kaisuloomanäoga olendid. Milline armas õudusunenägu! :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar