Rant

Olen vaadanud mingeid häirivaid dokumentaalfilme, mille pealkirju ja allikaid ma pole salvestanud (oot, üht kanalit oskan öelda, see on YouTube'i Real Stories, mis peaks olema Briti kanal), kus on olnud megapalju juttu sellest, et justnimelt pakistanlased on äärmiselt 'libeda' käitumisega, ärakasutajad, vägistajad, petised. Eks India kuulus kunagi Inglismaale ja Pakistan polnud tollal veel eraldunud, ning kui see poolsaar (ee, ma pole kindel, kas Indiat saab poolsaareks nimetada, ei viitsi järele uurida, aga te teate ju, kuidas see välja sopistub mandrist) iseseisvaks sai, ja Pakistan veel eraldi iseseisvus (kuna seal elasid suuremalt jaolt moslemid, mitte hinduistid), siis Inglismaa ikka võttis vastu sealt - oma endiselt koloniaalmaalt - pagedikke, kuna mingi seotuse- ja võlatunne oli, mis on ootuspärane, kui oled kedagi okupeerinud, nii et pakistanlasi on Inglismaal palju ... Aga nad on ikka erilised ludrid ja see selgub ka Pakistanis koha peal tehtud dokfilmidest. (Ja Z, mu Venna-naine on ka rääkinud, kuidas Austraalias pakistanlased ikka eriliselt creepid kujud on, sageli taksojuhtidena.)

Kui raske on heaoluriikides elavatel ja seal lausa sündinud inimestel aru saada, mida stress ja ellujäämisvõitlus inimpsüühikaga teeb... Need aasiast ja lõunast tulevad pagedikud pole inimesed nagu meie. Nad võiksid olla, kuid nende emad on neid peksnud ja kolmeaastasest peale tööle (kasvõi kerjama) sundinud ja isad vägistanud - nad pole enam normaalsed, neid ei saa Euroopasse niisama lahti lasta.

Vale on, kui neid sooritatud pahategude peale välja ei kupatata.
Samas on vale ka juba see, kui heaoluriik võtab inimese vastu ja ei taga talle ellujäämist maha jäetud riigi tasemel.
Kui inimene pageb konkreetselt sõja eest, siis sobib talle hapukapsas kartuliga ka.
Kui ta pageb muudel põhjustel, siis ei pruugi mitte miski olla küllalt hea.

Olen kindel, et kõik algab kodust.
Arengumaades on stress nii suur, et pole aega ega jaksu oma lastesse lugupidavalt suhtuda, millest tulenevalt lapsed saavad suuremaks ja alati, alati võtavad nõrgema käest, sest täpselt nii neidki koheldi. On see seks või diivani ees olev televiisor - kui jõud käib üle, siis sa võtad selle. Kui emad pole lastele õpetanud, et sa saad, mis sa (väärt) oled, välja teenid, siis lapsed kasvavadki juhuseid kasutama. Pole mõtet selle ees silmi kinni pigistada. Asi pole rahvuses, asi on stressis ja kasvatuses. Kui lapsi pole õpetatud endast ja teistest lugu pidama, siis nad jäävadki vilavate silmadega otsima juhuseid vägistada ja varastada. On reaalsus, et arengumaades on see sagedasem. Paljudele inimestele pole iial õpetatud, et nad peavad välja teenima selle, mis nad saavad. Nad näevad, et nad saavad, mitte võtavad. Kui nende pingutused pole viinud 'saamiseni', siis nad võtavad sellelt, kes on nõrgem, ja see on nende norm.



Palju kuid tagasi lugesin (ilmselt mingist Õhtulehe artiklist), et kui selgus, et vastu võetud pagulased kipuvad kangesti Euroopa naisi (grupi)vägistama, siis lahenduseks otsustati, et - - -  nad ei tea, et valgete inimeste maal peab naine ka nõus olema, nii et siis tuleb neile lihtsalt kursused korraldada, et neid teavitada, et valged naised võivad kanda mis riideid iganes, aga see pole kutse vägistamisele.
Mul jääb hing kinni iga kord, kui see 'kena' idee meelde tuleb...
Ma loodan, et see oli lihtsalt 'lolli rahva jaoks' mõledud demagoogia ja nii lolli inimest pole ühegi riigi valitsuses või PR meeskonnas, et ta arvaks, et moslemid vägistavad mittemoslemitest naisi, sest nad arvavad, et see on nende naiste jaoks täitsa okei! Ja et piisab lihtsalt neile ütlemisest, et meie maal ei tohigi naisi vägistada. Ja nad ütlevad imestunult "ahsoo!" ja ei vägista enam.
Nad ju kõik teavad seda suuuuuuurepäraselt. Neil on lihtsalt nii halb, et neil on ükskõik, mis saab. Ükskõik. Nad ei pea lugu ei iseendast, ega ka kellestki teisest. Nad on stressis. Nad võtavad, mida saavad, kust saavad. Nad pole nagu meie. Meie ka pole tugevas stressis olles meie ise.

Seega, kui me ei suuda neid haigeid inimesi hoida ja aidata, siis pole mõtet neid ka vastu võtta. Nagu nad üldse iial kohanekski!

Praegu pausi peale pandud dokfilmis öeldi, et 80% tüdrukute grupivägistajatest (Inglismaal) on pakistanlased.
No halloo! Et nagu ... kui suur see protsent peaks olema, et valitsus julgeks järeldusi teha???
Jah, pole sugugi parem, kui nad vägistavad Pakistani tüdrukuid, aga kas iga riik ei tohi seista oma tüdrukute eest???
Võibolla see rasside ja uskude massiline segunemine pole hea mõte?
Ehk võiks see jääda fanattide pärusmaaks, et ooo, mulle meeldib taoism ja ma lähen Hiinasse, kuigi seal mind peetakse juhmardiks ja käpardiks, aga mul on ükskõik - see kultuur meeldib mulle ikka!
Ahh.
Kurb on näha, kui ilmneb mingi tüüp ja seda üritatakse üldinimlikkuse peale laiali venitada...

Kui mina oleksin üheinimesekanuus ja ilmuks uppuja, siis ma tõesti võibolla üritaks teda peale võtta ja upuks koos temaga. Aga ma ei arva, et terve maailm peaks nii käituma või veel hullem - et kelleltki teiselt, näiteks noorelt tüdrukult võiks seda nõuda/eeldada. Ma siinkohal justnimelt soovitaksin teistel olla enesesäästlikum, kui olen mina ja minema aerutada. Las ikka kestab see, mis väärt on kestma, onju.
Või whatever :(

Rant over!

Kisses all around! :D




- - -

Lisatud nõks hiljem ...

Mulle väga meeldib üks kanal "Humans Of New York". Selle autor(id?) küsitlevad ka inimesi mujalt maailmast. Inimesed räägivad oma elu möödunud või kestvatest raskustest. Need lood on tõesti liigutavad!
Aga hiljuti lugesin sellist lugu. Naine rääkis, et on olnud üksikema oma neljale lapsele. Ja et ta on enda üle nii uhke, et töötas enam-vähem kogu aja kolmel töökohal, et võimaldada lastele koolitarbed, trennid, väljaskäimised - kõik normaalse elu juurde kuuluv. Ja ma mõtlesin, et kas ema juuresolek ei kuulu normaalse elu juurde? Sa töötad kolmel kohal - sa ei tunnegi üldse oma lapsi! See on tragöödia! Samas... me kõik vajame mõttelaadi, mis võimaldab meil õhtul rahuliku südamega uinuda ... Elu pole alati lihtne ja mõnikord piisab endale valetamisest, et ennast hinnata suuta.
Jumal tänatud, et on inimesi, kelle sisemus sellise elukorralduse vastu tõrgub.
Ja jumal tänatud, et mõned on rahul sellega, mis nad teinud on, ja suudavad ignoreerida seda, et veelgi olulisemad asjad - nagu näiteks armastus ja kohalolek - jäid tegemata.