Selgus, et see projekt nõuab minult vähemalt kaks korda nädalas kodust väljas käimist ja ükskord isegi neli korda - see lausa juhmistas mind.
Aga kuigi see polnud otseselt minu projekt, oli minu osalus oluline ja ma tegin seda.
Kuni ühel päeval, kui läksin projektiosa tegema, mõtlesin ümber, läksin hoopis poodi, ostsin kooki ja tulin koju tagasi. Projektipartnerile kirjutasin, et mina praegu ei osale enam.
Eks ma olin oma "häppiness" graafikult näinud küll, et õnnetunne langes, aga mis sa teha saad, kui tõepoolest tähtis aga ebamugav asi tuleb sinu ellu?
Kuid vaid päev pärast 'omaosalusest' loobumist olen taas olnud seisundis, kus lihtsalt rulliks ennast laiali mööda mööblit, põrandaid ja inimesi :D, elu on nõnna hea, et paremat ei tea! :D
Ma kohe ei saa nende korralike inimeste kohustustega ...
Ma ei tea, miks nad küll peavad olema ...
Olemasolemisest peaks ju piisama, et õnnelik olla ;)
Ma vaatasin üht Tiibetist rääkivat dokumentaaldraamat "Paths of the Soul".
Seal inimesed tegid täpselt neid liigutusi, mida ellujäämiseks selles hetkes vaja oli teha.
Superlahe oli vaadata meeste soenguid - nagu mingi lambarauaga raksaki lõigatud, lihtsalt, et tukk silma ei tikuks, kalle oli ebaoluline.
Kui palverännakuks läks, siis iga soovija sai kaasa - oli ta rase, laps või vanake.
Kui tee jäi nelja-viie meetri ulatuses jäävee alla, siis ikka kõhutati nende teatud kõhuli-maha kummardustega sellest läbi!
Nõnda kõhutati 1200 kilomeetrit!
Seltskonnas oli kaasas rase naine. Tema aeg jõudis tee peal kätte. Telki ja tudumatte vedanud traktoriga viidi ta haiglasse ja ülejäänud palverännumeeskond ei teinud mitmepäevasest viivitusest numbrit. Vastne ema aga jätkas kõhuliviskumist ja püstitõusmist täpselt sellessamas kohas, kus see pooleli jäi. Titt pakiti sisse ja laaditi järelkärusse.
Eriti armas oli vaadata, kuidas nad Lhasasse jõudes laamalt õnnistuse said ja pisike prullakas lapsepambuke sai isegi laama poolt eriliselt sooja ja intensiivse tähelepanu osaliseks. Sünd on liigutav ime, inimelu on täis kannatusi, kuid elamata pole variantigi elurattast vabaneda, nii et ...
Kaasas olnud umbes kümneaastane tüdrukutirts kõhutas koos teistega läbi külmast veest, mis ühe koha peal tee üle ujutanud oli.
Üks vanake suri ja vajas 40-päevast (? oli vist 40? või oli 49?) palvetamist, et ta hing ära ei eksiks ja ikka õiges suunas liiguks: mitte deemonite, loomade ega jumalate juurde, vaid ikka inimkehasse, et võimalikult ruttu saaks võimalikuks 'vabanemine'.
Kedagi polnud vaja millekski veenda, polnud vaja vabandada - kõik teadsid, et tehakse täpselt seda ja ainult seda, mida päriselt vaja. Ei mingit vaimse ega füüsilise energia raiskamist.
Väga ilus oli!
Aga meie elu on täis asju, mida korralikud inimesed peaksid justkui tegema ...
Ma arvan, et ainus asi, mida me peame tegema, on üksteise südameid, hingi ja teekondi armastama ja austama! Elu on 'kalliskivi lootoses', nämm! :D
😘
Kaadrid filmist:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar