neljapäev, 13. juuli 2017

Isekusest



VT saatis mulle eile õhtul kirja, et kas minu meelest on isekas elada oma õnnele keskendudes?

No muidugi pole! Ma olen sellest kindlasti väga palju rääkinud.

Ja minu meelest pole asi ka üldsegi selles, et - kes enda eest ei hoolitse, sellel pole teistele midagi anda.
Jah, ma võiks selle mõtte peale umbmääraselt noogutada, et eks ta tõsi ole, aga loo tuum on mujal.

Asi on hoopis nii, et kui me lõpetame ära enda venitamise üle selle kujutise, kes me enda meelest peaksime olema, astume sammu tagasi, rahuneme maha ja lubame endal teadlikuks saada sellest, mis me tegelikult oleme - siis kui me lõpuks ennast näeme, me lihtsalt ei saagi muudmoodi kui ennast armastada ja --- me ei pea ka pingutama, et mõista teisi inimesi, vaid saame leppida elu müsteeriumiga. Meid kõiki on treenitud endale eesmärke seadma ja püüdlema, konkreetseid saavutusi väärtustama. Ma usun, et on küllaga olemas tublisid, küpseid, tasakaalukaid ja edukaid inimesi, kes rahulikult oma eesmärkide poole astuvad ja iga vahevõitu tähistavad ning ei muutu kodus (või hoopis tööl või ... eee... diskoteegis? :D) maniakiks, aga kõikjale ja kõigile neid ei jätku, ja ma ausalt öeldes arvan, et kui inimene käitub halvasti, siis on asi alati selles, et ta ei luba endal olla tema ise, ta ei luba endal tunda/mõelda, mida ta tegelikult tunneb/mõtleb, sest siis peaks ta oma tundeid kuulama ja eesmärgid (= elu) ringi tegema - mis on tõesti probleemne protsess! Ikkagi olen veendunud, et kui inimesed lubaksid endal lihtsalt olla need, mis/kes nad on, kui meil oleks võimalik unustada kõik need nõudmised ja ettekirjutused, mis meil endale on, siis me armastaksime ennast, elu ja teisi inimesi - ja see oleks lihtne.

Kokkuvõttes: kui me oleme avatud, lubavad, armastavad enda suhtes, siis oleme parimad võimalikud kaaslased ka teistele inimestele. Me ei pea ekstra end treenima või veenma teistest hoolima, see juhtub ise, et mida tõelisemalt me endast hoolime, seda tõelisemalt hoolime ka teistest. Ma pole kindel, kas vastupidine kunagi toimib..., et hoolitsen teiste eest, et teiste armastus ära teenida ja siis saan ennast ka armastada..., mul on raske uskuda, et see saaks toimida..., aga ega ma ka kõike tea... Mõned mõtted tunduvad nii võõrad lihtsalt kohe..., kuid neilegi võib maailmas koht olla :)

Väikule saatsin eile sellise kaardikese:


Tee endaga/endale seda, mida sa soovid maailma tuua. Olen tõesti täiesti veendunud, et me aitame maailma kõige rohkem lihtsalt olemise viisi kaudu. Sellepärast budistlikes traditsioonides on munki nii väga austatud ja neile tänulik oldud; see suhe pole olnud selline, et ma annan sulle raha, sa loe mu haige jaki eest palve (looma pean silmas, mitte jopet :p). Ei oskagi seda seletada, aga kui sa lähed maailma õpetama, harima, küürima, siis üsna-üsna kindlasti lood sa ka hulga 'vastulaineid' - haavumist, viha, kadedust... Kes aga loob rahu enda südamesse, ei tekita sellega vastulaineid, kuid muudab kogu aeg oma oleku ja olemasoluga maailma energeetikat. Ja nagu selle ütluse viimane lause on: "Tõesti, suurim kink, mis sa maailmale teha saad, on sinu enda ülenemine" - vaat, sellesse ma ei usu mööndustega või leigelt - sellesse ma usun sada protsenti.
Ei ole mõtet minna kaugeid asju käperdama! :D

Imelik on see, et ajast, mil mul hakkas see endakuulamine ja endale kõige lubamine käppa saama, on minul tunne, nagu kõik mu suhted oleksid vikerkaaresalli sees ja ma ise tundun endale hästi palju pehmemana, aga rääkisin VT'ga ja tema ütles, et tema meelest olen ma alati olnud leplik, hooliv ja rahustav. Mulle endale tundub, et enne mul oli vaid suur soov seda olla no ja eks ikkagi sageli õnnestus, aga ka tuska oli...
Võibolla on ikka sama jama, lihtsalt ma ise pean nüüd kõike õigeks ja kenaks, mis ma teen! :D
Samas, kui sa kedagi armastad, siis sa vaatad mööda nendest hetkedest, mil ta on "endast halvem"..., Mees on alati minusse suhtunud nagu ma oleks "minu parim mina" ja jätnud mu vumpsimised kõrvale kui tühised tujud, mis mu olemusse nagu ei puutukski...

No kes teab, eks!?

Seda pilti üles otsides leidsin teise armsa ütlemise, mis minu kogemuse järgi on ka täiesti tõsi :)



Rahulik ja vaikne meel on kõik, mida sul on vaja. Vaikses eneseteadlikkuses ärkavad su sisemised energiad ja sünnitavad imesid ilma, et sa selleks üldse pingutama peaksid!

Ega niimoodi tavalise inimese tavalist elu vist elada ei saa, aga kui ükskord ikka vahel natuke saab, siis on imeline küll :)

Imesid teilegi! ja hästi palju, suuri ja karvaseid! :D


5 kommentaari:

Lii ütles ...

Aitäh selle kirjatüki eest! :)

karikate emand ütles ...

:) <3

Skarabeus ütles ...

Hiljuti sirvisin blogi "MANJANA BLOGIB".Tahtsin leida mingit samasugust juttu,aga päris täpselt vist ikka ei leidnud üles,küll aga sarnase pealkirja all:"Oled sa rikas või õnnelik?".
" Kuna mulle üldse ei meeldi olla ei vaene, rikas ega kesklass, siis ma proovin hoopis välja mõelda, kuidas mõõta seda, kas inimene on õnnelik." -on seal kirjas.
Ja maadlen minagi selle küsimuse kallal,aga mõte jääb nii rabedaks,et ühegi mõtteräbalaga kokkuvõtet tehtud ei saa, et kuidas ma siis ikka õnnelik oleks? Aina rohkem tundub, et minu geenid ei lubagi mul õnnelik olla, ei vaese,rikka ega programmeerituna.Ning elu jooksul virmade viisi eneseabi lektüüri läbinärinuna hakkan jõudma algpunkti tagasi---sa oled selline nagu sa oled ja miski ei aita.
Aga tore on ikka lugeda,mis teised teevad/arvavad/mõtlevad.

karikate emand ütles ...

Jaa, noo, kes teab? Minul näiteks oli igas mõttes elus suurepärane aeg ja just siis jõudis mu füüsis lõpliku ülesütlemiseni. Tundus täiesti pöörane, et --- mul pole õigus voodihaigeks muutuda, kui absoluutselt kõik on parem, kui ma kunagi oleks kujutlenud. Aga kui krooniline depressioon jätta väga pikalt ravimata võib selline asi vabalt juhtuda.

Nüüd pole minu elus mitte midagi turvalist ja kindlat, mitte midagi!
Aga ma pean end eriliselt õnnelikuks inimeseks.

Võibolla ma lihtsalt suhtlen ainult õnnetutega?

Igatahes mulle tundub, et ma olen kõigist nii palju paremas seisus...
Eks see ilmselt muutub, kui ma päriselt kolima, mööblit lahti võtma ja kokku panema ja kogu ostu-müügivärki dirigeerima pean hakkama ükskord :D, aga õnneks ma tean, et kui ma juhtumisi peaksin selle siiski üle elama, ja kui asi läheb nii, et mul saab ka uues kodus olema oma tuba, siis saab minuga kunagi jälle kõik korda, kui ma umbes aasta aega maganud olen või umbes nii... :D

Nell ütles ...

Mulle meeldib ka mõtteviis, et sina ise ja enda hingerahu on kõige esmane. Ja kui enda hing on rahul siis on sul mida teistele edasi anda ja jagada.