Isekusest

VT saatis mulle eile õhtul kirja, et kas minu meelest on isekas elada oma õnnele keskendudes?

No muidugi pole! Ma olen sellest kindlasti väga palju rääkinud.

Ja minu meelest pole asi ka üldsegi selles, et - kes enda eest ei hoolitse, sellel pole teistele midagi anda.
Jah, ma võiks selle mõtte peale umbmääraselt noogutada, et eks ta tõsi ole, aga loo tuum on mujal.

Asi on hoopis nii, et kui me lõpetame ära enda venitamise üle selle kujutise, kes me enda meelest peaksime olema, astume sammu tagasi, rahuneme maha ja lubame endal teadlikuks saada sellest, mis me tegelikult oleme - siis kui me lõpuks ennast näeme, me lihtsalt ei saagi muudmoodi kui ennast armastada ja --- me ei pea ka pingutama, et mõista teisi inimesi, vaid saame leppida elu müsteeriumiga. Meid kõiki on treenitud endale eesmärke seadma ja püüdlema, konkreetseid saavutusi väärtustama. Ma usun, et on küllaga olemas tublisid, küpseid, tasakaalukaid ja edukaid inimesi, kes rahulikult oma eesmärkide poole astuvad ja iga vahevõitu tähistavad ning ei muutu kodus (või hoopis tööl või ... eee... diskoteegis? :D) maniakiks, aga kõikjale ja kõigile neid ei jätku, ja ma ausalt öeldes arvan, et kui inimene käitub halvasti, siis on asi alati selles, et ta ei luba endal olla tema ise, ta ei luba endal tunda/mõelda, mida ta tegelikult tunneb/mõtleb, sest siis peaks ta oma tundeid kuulama ja eesmärgid (= elu) ringi tegema - mis on tõesti probleemne protsess! Ikkagi olen veendunud, et kui inimesed lubaksid endal lihtsalt olla need, mis/kes nad on, kui meil oleks võimalik unustada kõik need nõudmised ja ettekirjutused, mis meil endale on, siis me armastaksime ennast, elu ja teisi inimesi - ja see oleks lihtne.

Kokkuvõttes: kui me oleme avatud, lubavad, armastavad enda suhtes, siis oleme parimad võimalikud kaaslased ka teistele inimestele. Me ei pea ekstra end treenima või veenma teistest hoolima, see juhtub ise, et mida tõelisemalt me endast hoolime, seda tõelisemalt hoolime ka teistest. Ma pole kindel, kas vastupidine kunagi toimib..., et hoolitsen teiste eest, et teiste armastus ära teenida ja siis saan ennast ka armastada..., mul on raske uskuda, et see saaks toimida..., aga ega ma ka kõike tea... Mõned mõtted tunduvad nii võõrad lihtsalt kohe..., kuid neilegi võib maailmas koht olla :)

Väikule saatsin eile sellise kaardikese:

Tee endaga/endale seda, mida sa soovid maailma tuua. Olen tõesti täiesti veendunud, et me aitame maailma kõige rohkem lihtsalt olemise viisi kaudu. Sellepärast budistlikes traditsioonides on munki nii väga austatud ja neile tänulik oldud; see suhe pole olnud selline, et ma annan sulle raha, sa loe mu haige jaki eest palve (looma pean silmas, mitte jopet :p). Ei oskagi seda seletada, aga kui sa lähed maailma õpetama, harima, küürima, siis üsna-üsna kindlasti lood sa ka hulga 'vastulaineid' - haavumist, viha, kadedust... Kes aga loob rahu enda südamesse, ei tekita sellega vastulaineid, kuid muudab kogu aeg oma oleku ja olemasoluga maailma energeetikat. Ja nagu selle ütluse viimane lause on: "Tõesti, suurim kink, mis sa maailmale teha saad, on sinu enda ülenemine" - vaat, sellesse ma ei usu mööndustega või leigelt - sellesse ma usun sada protsenti.
Ei ole mõtet minna kaugeid asju käperdama! :D

Imelik on see, et ajast, mil mul hakkas see endakuulamine ja endale kõige lubamine käppa saama, on minul tunne, nagu kõik mu suhted oleksid vikerkaaresalli sees ja ma ise tundun endale hästi palju pehmemana, aga rääkisin VT'ga ja tema ütles, et tema meelest olen ma alati olnud leplik, hooliv ja rahustav. Mulle endale tundub, et enne mul oli vaid suur soov seda olla no ja eks ikkagi sageli õnnestus, aga ka tuska oli...
Võibolla on ikka sama jama, lihtsalt ma ise pean nüüd kõike õigeks ja kenaks, mis ma teen! :D
Samas, kui sa kedagi armastad, siis sa vaatad mööda nendest hetkedest, mil ta on "endast halvem"..., Mees on alati minusse suhtunud nagu ma oleks "minu parim mina" ja jätnud mu vumpsimised kõrvale kui tühised tujud, mis mu olemusse nagu ei puutukski...

No kes teab, eks!?

Seda pilti üles otsides leidsin teise armsa ütlemise, mis minu kogemuse järgi on ka täiesti tõsi :)

Rahulik ja vaikne meel on kõik, mida sul on vaja. Vaikses eneseteadlikkuses ärkavad su sisemised energiad ja sünnitavad imesid ilma, et sa selleks üldse pingutama peaksid!

Ega niimoodi tavalise inimese tavalist elu vist elada ei saa, aga kui ükskord ikka vahel natuke saab, siis on imeline küll :)

Imesid teilegi! ja hästi palju, suuri ja karvaseid! :D