Ma ei pannud tähelegi, kallis...

Minu meelest oli selline reklaam, kus mees ärkab üles selle peale, et naine - mööda maja ringi käies - räägib nende pulma-aastapäevast, ja et mees niikuinii ei mäletanud seda, nii et ta pani kinni laua ja ostab ise endale kingituse (kingad?) ja mida kõike veel... Mees, kes tõesti oleks tähtsa päeva maha maganud, kargab üles ja kui naine oma juttudega kööki jõuab, istub seal mees ahjusoojade saiadega. Naine imestab, et kuidas ta jõudis? Mees vastab, et ei pannud tähelegi :)
See oli külmutatud pagaritoodete reklaam.
(Ee, võibolla on see mu mälus natuke moondunud..., aga noh :p).


Mõned päevad tagasi sain aru, et minust on märkamatult saanud müstik.

Müstik oled sa siis, kui oled heast peast hakanud elu usaldama ja tunned osadust kõigega ja oled üpris püsivalt õnnelik. On tõesti 'müstiline', miks peaks keegi universumit, jumalat või elu järsku usaldama hakkama. Meil kõigil on olnud valusaid luhtumisi. Usalduse ja osadustunde teket ei saa loogiliselt selgitada. See nagu juhtuks iseenesest. See on väga puhastav kogemus ja iga tavaline päev näib imeline.

Siiski, ma ei kujuta ette, et oleksin sellesse punkti jõudnud omapäi... Väga oluline arusaam rahuliku südame jaoks on budistlik seisukoht, et inimesena kogeme me haigusi, kurbust, kaotusi - need on inimeksistentsi lahutamatuks osaks. Inimene üritab oma ellu tuua kindlust ja turvalisust, kuid miski pole püsiv ja ka meie elu on alati surma käte vahel.

Praegune spirituaalsus läheb seda suunda, et meil pole tervise-, raha-, töö-, tülikate naabrite ja muid muresid, kui oleme piisavalt targad ja head; et me lausa peaksime oskama kõigest ebameeldivast mööda vingerdada ja kui see ei õnnestu, siis teeme ilmselt midagi valesti. Võibolla on täiusliku elu manifesteerimisse uskuvaid inimesi, kes saavad muret tunda ilma ennast lisaks veel süüdistamata - enamik siiski ei saa ja sellepärast räägivad nii paljud elustiiligurud omaenda haigusest või muud laadi 'krahhidest' alles siis, kui need on seljatatud; neil on häbi ja nad tunnevad end süüdi. Ma siiski usun, et ebaõnnestumisi tuleks rahulikult ja süüvabalt võtta. On absurdne eeldada, et meid ei taba haigused või väiksed 'olmerabandused'. Inimelu on imeliselt siiru-viiruline... Ootuste puudumisel saad alati uudishimuga maitsta karikast, mille homne päev sulle ulatab ;)

Mind täitsa huvitab, kas ma tulen sellest seisundist välja?
Ma kindlasti räägin siis sellest! :) et elu on nüüd jälle 'mehh'... :D
Kui oled iga rakuga armunud ja üliõnnelik, tundub ka, et see tunne ei saa mööduda... :), aga näe...!
Kui elu sunnib sind endast kaugemale, siis kaotad keskme käest...
Oma mõistusega ma tean, et see võib juhtuda, aga kujutleda ei oska. Praegu.

Ikkagi ... mulle tundub, et inimesed ei jõua sellise mõnusa eluni peamiselt ühe asja pärast: me arvame endal olevat kohustusi, mille tõttu me ei tohi surra.
Selleks, et olla müstik, peab mure surma pärast kaduma, mul on tunne.
Kui mure surma pärast on kadunud, kaovad teised mured ju tõesti iseenesest.
Kui lepid surmaga, mis on olukord, kus sul, hingel, pole mitte midagi ja sa saad oma lähedaste heaks teha täpselt null asja, siis on iga teine olukord ju juba skaala pluss-osas. Ja mulle tundub, et ainult siis saadki olla päriselt vaba - juba eluajal.
Aga ma arvan, et inimestesse on sisse kodeeritud tugev enesesäilitustung - mingi põhjus peab kindlasti ka sellel olema... Näiteks inimesed, kes on endale hunniku tablette sisse söönud, on heast peast kodust välja tuigerdanud ise seda teadmata, tänu millele on neile abi kutsutud. Inimene tahtis surra, aga mingi osa temast polnud nõus ja võttis juhtimise üle, kui teadvus looja läks. No täitsa lõpp! See tekitab suurt aukartust ja imetlust selle suhtes, milline tugevus meie varjatud meeles peitub.
Seega: parem on selle osaga endast juba kohe arvestada :)
Integratsioon on oluline.
Me peame ennast kuulama, austama ja armastama.

Müstik muidugi ei usu 'surma'. Ta usub nähtuste esilekerkimisse ja hääbumisse. See toimub niikuinii, tahame me või ei taha. Meil on illusioon, et me kontrollime oma elu, kuid tegelikult ei pruugi me suuta säilitada ei oma vara, töökohta, nooruslikku välimust, sõpru, kehalist tervist ja terviklikkust jne. Me ei saa otsustada, et nendega ei juhtu midagi. See kõik pole tegelikult meie kontrolli all. Seega pole põhjust mitte elada oma unelmate elu iga päev. No minu jaoks tähendab see, et ma ei tee asju, mida ma ei taha teha (olen vaba), mitte seda, et ma saan kõik, mida tahan. A tegelikult - ma ei tahagi ju muud kui olla vaba, nii et... vist saan kõik, mida tahan, siiski, ilmselt :D  Isegi VT ja Mees on mul juhtumisi (?) sellised kaaslased, kes peavad vabadusest väga lugu.
Ahh, ma ei oska seletada, liiga palju lõngu tuleb siia jutuvaipa... :D
Aga kuidagi on ikka läinud kõige paremini.., no mul on ikkagi tunne, et ma poleks saanud sellist elu endale oma tarkusega ehitada, et see on ime...; kõik need saatusemüksud nende kohtade suunas, mis näisid mülgastena, kust välja ei saa, on mu ikka parimasse paika välja toonud...

Meenub üks zen-budistide ütlus, et kui sa saad aru, kui täiuslik kõik on, ajad sa pea kuklasse ja naerad. Vaat, see tunne on mul kogu aeg :D

Ja veel üks vahva ütlus: "Ärge muretsege - mitte miski pole kontrolli all!" :D
:D

:D

/naerdes ära/