Jõudsin selgele järeldusele.
Võibolla tulemus ei üllata teid ... :)
Et minu jaoks oma kõige julgemate unistuste teoks tegemine seisneb mitte millegi uue ja huvitava ette võtmises, vaid hoopis veel julgemas minimeerimises.
Vaikust, tühjust, puhtust, liikumatust - seda tähendab minu jaoks oma unistuste realiseerimine.
Selline on minu unelmate elu.
Kuhu ma nüüd jooksma, hüppama ja ronima peaksin hakkama, et seda elu saavutada? :D
- - -
Alguses mõtlesin kirjutada hoopis teisest asjast, aga selle kirjutasin hoopis päevikusse, pidades seda mõtet tooreks, ja tegelikult ma ei viitsinud korralikult kirjutada..., kuni see selge sähvatus tuli, mida siiski jagada tahtsin.
Nüüd aga, kus mul blogi juba lahti, kirjutaksin ka sellest toorest mõttest :)
Leidsin netiavarustest sellise kaunikõlalise tsitaadi:
“Some people feel like they don't deserve love. They walk away quietly into empty spaces, trying to close the gaps of the past.”See tsitaat küll puudutab mind, mõneti - mõelge ise - "vaikselt tühjusesse...!" :D. Mida muud veel? :)
― Jon Krakauer, Into the Wild
Oma meelt selle tsitaadiga hellitades meenus aga, kuidas paljud tänapäevased abistajad-terapeudid - ka minu suur lemmik Armas Kaisukaru Veet Mano - panevad inimesed valjult kordama (olgem ausad - KARJUMA!) affirmatsiooni "ma olen armastust väärt!"
Ma arvan, et see kisa ei muuda mitte midagi.
Mida kõike me väärt pole?
Me oleme väärt teiste lugupidamist ja viisakat kohtlemist ja tasuta haridust ja oma kodu ja püha jumal - me olemegi väärt lausa jumalad olema (ehk enda jumaliku loomuse ära tundmist).
Ja siis?
Mida see meie tegelikus elus muudab?
Ainult seda, et kui me järgmine kord liiga palju veini joome, siis karjume teistele inimestele ka agressiivselt ja nõudlikult, et me oleme paremat kohtlemist ja suuremat armastust väärt :D ja küllap tekitame neis omajagu vastikust.
Kogu see kraaksumine... pole tühjagi väärt :p
Millest aru saamine on väärt?
Et maailma hingemattev ilu on ka meie hinges - kui natuke tasa olla, kui iseendaga koos olla, selleks aega võtta, endaga sõbraks saada, siis me näeme seda. Ilu ilmubki ainult vaikuses, pausi ajal.
Meie töökoht, karjäär, eluase ja muu omand, haridus, tutvused - see kõik võib olla tore, rõõmu pakkuv, suurepärane, kuid kahvatub siiski nii armetuks selle kõrval, mida me oma hinges niikuinii juba kanname...
Kõik muu, mis meil on - me võime selle kaotada. See tähendab, et see ei kuulu tegelikult meile, me ei valitse seda.
Me oleme üks väike hingeke, see on kõik, mis meil tegelikult on - ja sellest on küllalt, see on sama hea kui terve maailm, sellest piisab täiesti enda armastamiseks.
So... I hope you do! Or will! :)
7 kommentaari:
Ma olen selle sinu postitusega nii nõus, kui nõus üldse olla saab. Mina ka mõtlesin mugavustsoonist välja tulemisest, Ritsik kirjutas sellest. Ja jõudsin umbes sinna, et mina olen võimeline arenema üksnes viibides seal, selles enda mugvustsoonis. A tegelt peaks sellest blogima.
Igatahes, mulle nii meeldib, kuidas sa sõnu kasutad, nt "oma meelt tsitaadiga hellitades" :) oh.
Ohh, mul oli eile hommikul tass teed, küünal põles, maja oli vaikne ja ma tundsin, kui HEA on olla.
Sa oskad nii hästi sõnastada ja kirjutada, mind puudutas see tekst väga. Aitäh :)
Mul on nii hea meel! :)
Aitäh, Tilda! :) Aitäh Lii! :)
See on nii tore,mida sa kirjutad.Ma kahjuks ei ole veel sellisel arenguastmel ja ilmselt selles elus ei jõuagi.Loota ikka võib.Ma tunnen enamasti rahu kordaläinud tööpäeva järel.Aga,noh,sina töötad ju kodus ka piisavalt,et oleks kord ja rahu.
:)
Tore, et meeldis lugeda! Ja Sul on täiesti õigus - ma ikka töötan selles suunas, et oleks kord ja rahu. Ega see ise sülle kuku, peab ikka endaga ja perega tööd tegema. Aga ma mõtlen, et hiljem hakkab rahu ise rahu looma ja tööd pole enam vaja teha selle asjaga, saabki lihtsalt 'rahus elada' :)
Ma istun ka kodus 'psühhiaatrilise invaliidina'. Jumal/elu/universum - kõik peaksid saama nii elada! Ma näen kuidas inimesed piinlevad, nad ei saa mitte midagi teha. Nad ei saa isegi varahommikul jalutama minna või päevapraadi süüa või raamatut lugeda. Nad hoiavad keha elus. Mu armas elukaaslane ei saa pea kunagi kahte vaba päeva järjest... Millal meil on aega suhelda? Siis liigumegi fantaasia poole, kirjutades üksteisele kaustikusse misiganes jama mis parajasti pähe tuleb ja otsime eraldi tegevusi, et oleks alati midagi arutada. Me sellised filosoofilised inimesed - kui meil pole teemat mida harutada molekulist sotsiaalsuseni siis hakkab nii igav, et poo end või ahju külge üles. Me isegi värvime värviraamatuid ning mängime paberil poomist või kanname vaheldumisi ette sama algustähega sõnu... Ma armastan ka rahu ning ilu, aga võib-olla veidi intensiivsemas mõttes - ma tahan kirglikku tõde ning ma ei tunne häbi selle pärast :) Vabandust, jäin jaurama :P
Oi, aga mulle meeldib selliseid pikki 'jauramisi' kuulata! :)
Jah, see tööelu meil 8+n töötunniga päevas - millele lisanduvad veel sõidud, kohustused, käimised ja kõikjale tuleb joosta, kihutada, aega pole hingatagi -, on ikka kole ja kõhe...
Samas, mõnele sobib! Olen tundnud kaht inimest, kes võtsid puhkuste ajaks teise töökoha, sest kodus niisama olla oli liiga igav. Juhuslikult lugesin enne Sinu kommentaari just artiklit sellest, et intelligentsed inimesed istuvad vabal ajal rohkem paigal, ei tuiska ringi igal vabal minutil :). Nädalavahetusel pidid intelligentsed ja 'lihtsameelsed' inimesed siiski võrdselt ringi sekeldama, ainult tööpäeva õhtuti vajavad intelligendid rohkem rahu ja vaikust.
Aga tänan toreda kommentaari eest! :)
Postita kommentaar