Pisukesi mõtisklusi

Ma olen vahepeal jõudnud järeldusele, et ka rumalusel ja saamatusel on inimesele - eriti targale ja tugevale inimesele -, kes neid enda juures märkab, päris palju kasu. See hoiab teiste suhtes hoolivana, ei lase nina püsti ajada.

Võtame näiteks hingekoolitajad ja ravitsejad, kes oma hädadega ise mööda laagreid kappavad. Kui nad oleks nii targad, et elu ja tervis neid kunagi 'kinni ei jooksuta', jänni ei jäta, siis poleks nad võibolla üldse nii kaastundlikud, et tahaksid teisi aidata. Inimloomuses on ju palju mugavust ja enesekesksust. Kui targad oleks täiesti eneseküllased, oleks lihtne mõelda, et 'mina teen kõik õigesti - tehke teie ka ja ärge virisege!' Kui aga ravitseja ise peab reiki energiatöö ja kristalliteraapia ammendunuks lugema ja oma vähki lääne meditsiini abil ravima, siis hoiab see alandlikuna. Ja see on inimesele kasulik. Pole hea väga uhkeks minna.

Sama rumalusega. Nii paljud inimesed ütlevad, et neil pole lollide jaoks kannatust. Siis kuluvad ära sellised matsud elult, mille puhul oma mõistus jänni jääb. Ülbe olla ja ennast paremaks pidada pole hea. See rikub inimeses midagi ära.

Samas arvan, et oma tarkuse, läbinägelikkuse ja suutlikuse üle võib rõõmus, õnnelik ja tänulik olla ilma halvustamata neid, kes seda kõike pole. Nii väga.



Veel olen juba lapsest peale mõelnud lahkusest, et me hindame seda selle järgi, kui varmalt inimesed endale kuuluvat jagavad, kuid me ei näe tegelikult, kui suurt pingutust inimene selleks tegema peab. Mõnes mõttes on kade inimene, kes elab puudushirmus ja annab sellest hoolimata šokolaadiruudukese ka lähimale töökaaslasele, käitunud lahkemalt kui see, kellel pole silmipimestavat vajadust kogu šokolaad ise nahka panna ja terve tükkideks murtud tahvli kohe kohvilauale kõigile näkitseda viib.

Sama tahtejõuga. Lihtne on öelda, et 'mul on ka raske ja ma olen ka väsinud, aga ikka käin 4 korda nädalas jooksmas - sina oled lihtsalt laisk!' Aga äkki teine inimene pingutab selleks et kaks korda aastas jooksmas käimist "alustada" ja see paari korra järel katki jätta, hoopis-hoopis rohkem. Võibolla tragi inimene ei suuda ette kujutadagi seda pingutust, mis saadab läbikukkuja mannetuid katseid...


Sellised mõtted.

:)

- - -

Sellest tahtsin veel ka kirjutada, et üks VT klassiõde leidis umbes sellise meemi:
"Meil kõigil on üks selline sõber, kes käitub ilmsüütult, aga samas saab alati aru kõige räpasematest naljadest". Ta pani selle Facebooki üles ja ütles, et see käib täpselt VT kohta.

Meie meelest oli see tore! :)
Meie võtsime seda komplimendina.

Muide, kui VT alles kooli läks ja hakkasid tulema esimesed vihjed, et ta on pealt kuulnud "karvaseid" sõnu, siis ma pidasin otsekohe maha sellise vestluse, et tutvustasin, mis kohad inimkehas iga sagedamini kasutatud sõna taga peituvad.

Sest lapsed, kes neid sõnu kasutama hakkavad, ei mõtle tavaliselt sellele, mida need sõnad tähistavad. Need sõnad on kasutuses nagu aktsendid, tunderõhud, et oma emotsioone väljendada.
"Mine m*nni!" väljendab viha ja kui ilmekalt :D selgitada, et see tähendab sama, mis "mine peenisesse", siis (tütar)laps tõenäoliselt ei taha seda kasutada. Või kui selgitada, et "tra ma ei või!" on sama, mis "suguti, ma ei või!" siis ehk pole tore seda väljendit kasutada.
Minu tõi selline selgitus kunagi maa peale. :)

Lapsed kasutasid sageli seda "mine m*nni!". No mina hakkasin ka kasutama. Olin kümnene.
Ja siis ükskord internaatkoolist rongiga koju sõites ma küsisin isalt, et kuule, misasi see m*nn on?
Isa niheles pingil ja 'mühises' natuke aega omaette, siis kummardus mu kõrva juurde ja ütles kollitamishäälega: "Suur karvane mehe noku."
Ma olin täiesti vapustatud! :D
Rohkem ma seda väljendit ei kasutanud.

Aga jah, selline selgitus mõjub just väikesele lapsele. Kui laps on juba harjunud selliseid väljendeid kasutama, ei aita enam miski :)


- - -

Sõpradest veel.

VT kurtis mul siin, et ta nii kardab, et kui ta suureks saab, satub ta elama sellisesse majja või sellisesse kanti, kus naabrid tihedalt läbi käivad. Mina lapsena elasin muide sellises viiekordses, kus oli iga korruse peal kaks korterit ja peaaegu kõik naised käisid vahel kõigil teistel külas. No see maja alles ehitati ka ja kõik kolisid enam-vähem korraga sisse, kõik olid suured noored pered (korterid olid kolme- ja neljatoalised) ja see kõik oli selline ... uhke ja pidulik värk :)

VT räägib: "Näiteks tuleb keegi ja toob mulle taldrikutäie omatehtud küpsiseid. No kuidas ma ütlen, et ma ei taha? Ja siis varsti toob oma lapse, et hoia tal palun paar tundi silma peal, kuni ma juuksuris ära käin. Et - küpsised ju võtsid vastu, nüüd võta laps ka."

Oma jutu võttis ta kokku nii: "Kõik suhted algavad lahkusega ja lõppevad väljapressimisega."

:D