... we return happy...

Rääkisin hiljuti ühe nooremat-sorti peresõbraga...
meie jutust jäi mulle üks asi kummitama.

Nimelt, see aeg, kus Mees oli pärast insulti abitu, ei olnud minu jaoks halb aeg.
Ma nägin seda osa temast, mis on laps - ja see oli üks tohutult sõnakuulelik, leplik, armas ja pai laps.
Ma mõtlesin kogu aeg, et nii sai teda näha tema ema... poissi, kes teeb ka kaalikapüree peale suu lahti, kui sa lusikaga lähened.
Aga ema suri tal, kui Mees oli veel 12-aastane Väike Poiss.
Kolm aastat elas Mees oma range ja reserveeritud kasuisa ja poolvennaga, ja edasi üksi.

Aga kõik, kes teda tunnevad, võivad kinnitada, et temast tuli asjalik, tark ja abivalmis inimene.
(Tõsi, abivalmis on ta olnud põhiliselt tekstide kõpitsejana - kutsed kolima või kartuleid võtma pole olnud tema südamerõõmu allikaks).
Inimesed armastavad teda :) - ja asja pärast! Kuigi me oleme mõlemad üha eraklikumad ja eraklikumad, tunneme me pigem järjest rohkem inimeste soojust... Ma arvan, et passerdades ja rahmides ongi seda raskem tunda.

Igatahes meenus mulle see, et kui ma olin teismeline-ja-nii-edasi, siis kippusin ma oma suhteid kohe väga tõsiselt võtma. Ja ma küsisin endalt alati: kas see on mees, kelle naine ma tahaksin olla ka siis, kui ta invaliidina ratastooli jääks?
Mees oli esimene (ainus), kelle puhul ma vastasin "JAH!"
Ja nii läkski! :D

hahaa - see oli tõesti nali. Mees on küll invaliid, aga mitte niiväga, ja mitte ratastoolis. Ja ma armastan teda ikka, tean seda kindlalt, ja see on tore.
On tore, et ta on selline... armastus-väärne. Veab mul! :)
I'm very happy!