Vaat, mina olen eluaeg kekast vabastatud olnud, nii et väga kaasa rääkida ei oska.
Mõned asjad tunduvad ikka imelikud, näiteks on VT aru saanud, et võrkpalli tuleb alt üles lüüa käsivarte siseküljega. Tema märkamist mööda õpetaja pahandab, kui lööd kokkupandud pihkudega või randmetega. Käsivartega lüüa on nii valus, et hing on kinni ja mõnel tulevad pisarad silma. Mina arutan, et siis vist ikka ei ole niimoodi õige!..., aga kuna õpetaja on sada korda rääkinud, mis kohaga palli tuleb lüüa ja karjub (adrenaliin! :D - kekaõpetajad alati karjuvad!), kui keegi valesti teeb, siis VT ei julge minna üle küsima.
Muud pole midagi, aga kui VT oma varukad üles kääris, siis nägin, et tema käsivarte siseküljed on täis tillukesi sinikaid. Need meenutasid mulle linnuteed:
Eks ema ikka tunneb oma lapse valu ja hirmu nagu enda oma.
Aga siis ma mõtlen, et VT on kogu aeg äärmiselt ebasportlik olnud ja et ta hirmu ei peaks tundma, lähen mina temaga igasse võõrasse kohta kaasa - võibolla ongi hea, et üks koolitund pakub talle suhteliselt turvalise võimaluse tunda hirmu ja valu?
7 kommentaari:
See linnutee käib võrkpalliga kaasas. Usun, et see kas see hirmutab või mitte sõltub peamiselt sellest, kas ja kui palju sellest mängust endast naudingut tuntakse. Mulle näiteks võrkpall väga meeldib ja seepärast too linnutee mind ei kohuta.
Aga ma saan väga hästi aru, et on inimesi, keda sellised mängud ei kõneta ja ausalt öeldes, ma ei teagi, milline peaks olema lahendus. Kooliprogrammis.
Ahh! Tead, milline kergendus kuulda, et see 'linnutee' käibki kaasas võrkpalliga. Ma nii muretsesin, et VT teeb valesti midagi ja saab ilma asjata haiget. Tema küll kinnitab, et teistel lastel on ka valusad just need käsivarte siseküljed, aga-aga... Mulle tundub see nii jube! :D
Kuid tean, et olen kanaema...
Olen märganud, et VT'le tegelikult sobib, kui ma teda haletsen - ta saab oma doosi kätte ja läheb siis vapralt ja otsustavalt 'mängu' tagasi :D, sama ka nt mõnede esinemistega :D
Alguses on hirmus viu-ja-viu, aga minu ülepaisutatud nunnutamise peale ta leiab, et saab hakkama :D
Ma olen võrkpalli mänginud aastaid ja ikka sügisel esimest korda mängides on pärast linnutee järel. Aga see kaob hooaja jooksul ära (kevadel võib isegi suurte meeste jõulist servi vastu võtta ilma vigastustega). Ja mo meelest on võrkpall päriselt ka võrratu. :-)
Jep, nii see käib.. alguses "hammustab", aga ajaga harjuvad käed ära ja enam ei tunne (ja õpetajal on selles osas täiesti õigus, et käelabad ja randmed ei puutu asjasse altsöödu ajal).
Kui väga hull valu on, siis võib mängimise ajaks pika käisega särgi panna. See pehmendab lööki. Siis pole küll tunnetus nii hea kui palja nahaga, aga vaevalt et teda hetkel need nüansid segaksid.
Mina hakkasin ka põhikooli ajast võrgutrennis käima ja väga meeldis. Ikka pikki aastaid sai mängitud (kuni õlg enam ei lubanud - tervisesport on ikka tervisele väga kahjulik).
Hehe, masohhistid! :)
Ma jään parem jooga juurde! :)
Ja tegelikult see on tõesti nii, et paljud minu tuttavad ka on just tervisespordiga tegeledes midagi ära nikastanud või päris purustanud...
Kas neid nimetatakse kontakt-spordialadeks või milleks, kui on võimalus üksteisele otsa joosta või sõita? Et just need on eriti traumaderohked ja ma olen alati imetlenud emasid, kes oma lapsi lasevad sellistesse trennidesse isegi pärast luumurde. Ma pakun VT'le sageli, et tehku minuga joogat (ta ei viitsi), aga pallitrenni ma teda küll ei sunniks. Kõik prilli-piigad kardavad palli-trenne :)
Mina, muideks, kuulusin ka prillipiigade hulka. Esimesest klassist alates kuni keskkoolini - siis tekkis läätsede kasutamise võimalus. Ma tegelikult isegi ei mäleta, kuidas ma nii sain. Ühes võrkpallimängus (olid mingid noorte taseme meistrikad, kui õigesti mäletan), sain kaks korda täie rauaga otse näkku vastasmängija suurepäraselt ründajalt, kes lihtsalt oli mingist teisest universumist (üldiselt sellist näkku pihtasaamist väga palju ei esine). Teisel korral läks vist korra pilt eest ära. Ma ei kujuta ette, mis selles olukorras prillidega olles oleks saanud - ei tahagi kujutada.
Aga viga saamiseks ei pea üldsegi kontaktne sport olema - tuttav valmistus maratoniks ja astus joostes natuke valesti kõnnitee ääre peale - kuu aega oli jalg kipsis ja veel mitmeid kuid hiljem ei saa jooksmisele mõeldagi. Ja ma ei hakka parem rääkimagi, mis orienteerumises või seklusspordis juhtuda võib. Aga lõbusad on nad ka see-eest.
Ja ega joogagi ei ole ohutu - ma olen korra sügavalt ette painutades suutnud ribid üksteise taha kinni haakida (no vähemalt tunne oli selline), nii et ei saanud tükk aega ennast sirgu ajada ja igast kõveraid asendeid tuli proovida, kuni lõpuks "lahti haakusid".
Ja tegelikult on elu üldse surmaga lõppev sugulisel teel leviv nakkushaigus - nii et peamine on lihtsalt vahepealset aega enese jaoks võimalikult mõnusate asjadega sisutada. Ebameeldivate asjadega ei ole küll mõtet vabatahtlikult tegeleda ega kellelegi teisele peale sundida. Eksole :)
Just-just! :)
Aga see jooga-intsident tekitas küll kõhedust!
Postita kommentaar