neljapäev, 27. märts 2014

Kaotused ja võidud

Kui Mees haiglast koju tuli, oli ta kaotanud 10-12 kilo.
Kuigi ta polnud kunagi vihjanud, nagu ta enda arvates liiga palju kaaluks - nagu tõeline mees muiste pidas ta end tugevaks poisiks, mis läheb kokku mingi uurimusega, kus selgus, et naised näevad end tegelikust veidi kopsakamana ja mehed tajuvad end tegelikust paremas vormis olevana -, paistis ta kaalulangusega rahul olevat ja hakkas veidi muretsema portsjonite suuruse pärast. Et nüüd, kus ta eriti üldse ei liigu, hakkab kodus kaal jälle tõusma.

Mina räägin talle kogu aeg, et söö rahulikult - need POLE minu söögid, mis su kaalu  niimoodi kasvatasid vaid sinu öised kokteilid ja snäksid sinna kõrvale, mida sa varem pidevalt tarbisid. Aga tema ei usu, ja ei tahtnud end nüüd hiljem kaaludagi, soovides hoida silme ees seda numbrit, mida kaal haiglast tulles näidanud oli.

Eile siis läks ikkagi kaalule ja - kodus on kadunud veel 4 kilo! :)
Ma ju räägin, et mitte selles pole asi, mida mina tema taldrikule panen!
Pole ime, et kõik esimese muutusena tema juures kommenteerivad kaalulangust :)

Esmaspäeval käisidki külas Vend R oma naise Z ja kahe väikese tütrega. Noorem on siis see, kelle sünnituse juures ma ise viibisin ja kelle nabanööri läbi lõikasin. Nüüd on ta 3,5 kuune, tõsise näoga piiga, kes viiksub läbilõikava häälega, kui rahulolematuks muutub. Mulle tundub, et erilist armukadedust suurem tüdruk ei ilmuta. Kui nad kohale saabusid, võtsin pisema oma sülle, et teised saaksid lahti riietuda. Kükitasin temaga maha, et teda rahus imetleda ja vanem, ligi kaheaastane tüdruk tuli kohe meie juurde ja hakkas titat demonstreerima - et vaata, milline käsi ja näe, milline väike nägu, eks ole lahe, milline tita mul nüüd on? :D

Vaat, ka vend ja vennanaine olid jahmunud, kui palju kaalu Mees on kaotanud.
Tegelikult ta seadis eesmärgiks 85 kilo ja sellest puudub vaid 1 kilukene :D
Kõige ideaalsem oleks 80 kilo ja sellest ta isegi ei unistanud, aga paistab, et seegi on saavutatav :)


Eile juhtus veel selline tore asi, et Mees sai kirja endiselt tööandjalt, kes uuris, kas ta aprillist oleks valmis oma väikesi kirjutisi saatma. Ja see on töö, mida Mees juba praegu tõesti suudab teha! Sealt tuleb küll vaid kusagil 150 eurot kuus, aga tore ju seegi!!! Tegelikult saadab Mees oma loomingut ka teise kohta ja midagi justkui läheb ka käiku, aga mul pole aimugi, kui palju seda kohapeal toimetatakse... Igatahes tundub nii, et Mees väljendab end kirjalikult palju paremini kui suuliselt, kuigi ühe vasaku käe näpuga toksimine võtab jubeda aja, muidugi... Ma ei julge oma lootusi üles ajada, aga tundub, et üht-teist Mees juba suudab teha JA - mis pole sugugi vähem oluline - tema kunagised tööandjad ei ole teda maha kandnud ning on vahepeal kasutanud ajutisi lahendusi, mitte otsinud uut inimest, kes jääkski kohale. Eks näis, kuidas need asjad kujunevad...


Ilmad on nii päikeselised ja mulle ajab see une peale :D
Asi on selles, et päikesega on nii mõnus olla, et ma ei raatsi midagi teha, kui just ei pea - vedelen niisama ja naeratan omaette. Valgus ja soojus tekitavad turvatunnet - ja nii ma tukkuma jäängi...

Aga palja peaga käia on ilmselt veel vara - kurk jäi valusaks!
Mis siis ikka, käin siis veel oma karvajope ja mütsiga, kuigi vaim on päriskevade saabumiseks täiesti valmis :)


-weheartit.com-

Kommentaare ei ole: